Rahumeelse sõdalase tee
Raamat, mis muudab elusid
Dan Millman
Dan Millmani romaanist "Rahumeelse sõdalase tee" on saanud üks
meie aja armastatumaid vaimseid saagasid. See on südamlik ja humoorikas
klassikaline lugu, mis põhineb autori isiklikel kogemustel, äratab meis
kõigis peituva rahumeelse sõdalase – selle osa meist, kes julgeb olla
see, kes ta tõeliselt on.
Edule vaatamata painab üliõpilast ja olümpiakullast unistavat sportlast
Dan Millmani tunne, et midagi on tema elust puudu. Ühel ööl
painajalikest unenägudest ärgates satub ta ööpäevaringselt avatud
bensiinijaama, kus kohtab vana meest nimega Sokrates. Sellest
silmapilgust alates muutub noormehe elu alatiseks. Ekstsentrikust vana
sõdalase juhtimisel ja tabamatu noore naise Joy lummuses alustab Dan
ehedat ja kaasahaaravat vaimset teekonda valguse ja varjude, romantika
ja müsteeriumide maailma. Rännak juhatab ta viimse vastasseisu poole,
millel on vaid kaks võimalikku lõpplahendust – see kogemus kas vabastab
või hävitab noormehe.
Selle raamatu põhjal valmis 2006. aastal ka üks läbi aegade parimaid
vaimse sisuga filme
"Rahumeelne sõdalane" (Peaceful Warrior).
Treilerit saate vaadata
siit.
Katkend raamatust
"...Meditatsioon on vaid
osa sõdalase teest. Suutmata mõista tervikpilti, võid sa kogu oma elu
eksituses mööda saata, harjutades üksnes kukerpalle – või tegeleda
pelgalt mediteerimisega –, lõigates sel viisil praktikast ainult pisut
kasu.
Sa vajad kogu uurimist
ootava maa-ala kaarti. Siis saavad sulle selgeks ka meditatsiooni
kasutusvõimalused ja selle piirid. Aga kust leida head kaarti?”
„Bensiinijaamast
muidugi.”
„Õige vastus, härra. Astu
aga sisse. Mul on just selline kaart olemas, mida sul vaja läheb.”
Naerdes sisenesime garaažiukse kaudu kontoriruumi. Vajusin mütsatusega
diivanile; Sokrates sättis end hääletult oma plüüskattega tooli
massiivsete käetugede vahele.
Ta silmitses mind terve
minuti. Mul tekkis juba kananahk ihule. „Nojah,” pomisesin ma
närviliselt. „Mis nüüd lahti?”
„Häda on selles,” ohkas
ta viimaks, „et ma ei saa sulle seda maa-ala kirjeldada, vähemalt
mitte... sõnadega.” Ta tõusis ning astus minu poole, silmis sära, mis
andis mulle märku taas ”kohvrid kokku pakkida” – mind ootas ees rännak.
Kui järgnenud kogemuse
kirjeldamisel kosmilisest vaatepunktist lähtuda, tajusin end algul
valgusekiirusel kasvamas, õhupallina paisumas, eksistentsi kaugeimate
piirideni plahvatamas, kuni mina ise olingi kogu universum.
Minust väljaspool ei olnud mitte midagi. Olin saanud üheks kõigega. Olin
teadvus, mis tundis ära iseenda; olin puhas valgus, mida füüsikud ainega
võrdsustavad ja poeedid armastusena määratlevad. Ma olin üks ja ma olin
kõik, särades eredamini kui kõik maailmad kokku. Ja just sel silmapilgul
ilmutati mulle sõnulseletamatu selgusega tavateadvuse jaoks hoomamatut
igavikku.
Hetke pärast olin taas
oma surelikus kujus ja hõljusin tähtede keskel. Silmasin
inimsüdamekujulist prismat, mille kõrval iga galaktika kääbusena
paistis. See murdis teadvuse valguse säravate vikerkaarevärvide
purskeks, kosmosesse laiali suunduvateks sätendavateks
valgusesädemateks.
Nüüd muutus mu enese
keha kiirgavaks prismaks, mis kõikjale mitmevärvilisi valgusesädemeid
pildus. Ja mulle sai selgeks, et inimkeha kõrgeim eesmärk on saada
puhtaks kanaliks sellele valgusele – mille hiilgus lahustab kõik
takistused ja raskused, kogu vastupanu.
Tajusin valgust
igas oma keharahus. Ning taipasin korraga, et teadlikkus on miski, mille
abil inimene teadvuse valgust kogeda saab.
Ma mõistsin ka
tähelepanu tähendust – see on teadlikkuse tahtlik suunamine. Tunnetasin
oma keha taas – ja seekord seest õõnsa anumana. Vaatasin oma jalgu: need
täitusid sooja, kiirgava valgusega, lahustudes selle eredusse. Suunasin
pilgu kätele, tulemus oli sama. Keskendasin tähelepanu igale kehaosale,
kuni muutusin taaskord üleni valguseks. Lõpuks mõistsin ma meditatsiooni
tõelist tähendust – avardada teadlikkust, suunata tähelepanu, et viimaks
teadvuse valgusele lõplikult alistuda.
Pimeduses
viksatas valgusesähvak. Ärkasin selle peale, et Sokrates põlevat
taskulampi mu silme ees edasi-tagasi kõigutas.
„Elektrikatkestus,” tähendas ta, kui
halloweeni-kõrvitsa kombel hambaid paljastades taskulambi valgust
altpoolt oma näole suunas. „Noh, kas see kõik on nüüd pisutki
arusaadavam?” küsis ta, otsekui oleksin äsja selgeksõppinud lambipirni
tööpõhimõtte, mitte aga näinud universumi hinge. Mul oli raske rääkida.
„Seda võlga, Sokrates,
pole ma suuteline sulle küll iialgi tasuma. Mõistan nüüd kõike ja tean,
mida ma tegema pean. Arvan, et sinu töö on tehtud.” Mul oli kahju, et
õppetunnid olid läbi saanud. Teadsin, et hakkan Sokratesest puudust
tundma.
Ta vaatas mulle otsa,
jahmunud ilme näol ning puhkes siis naerma sellise laginaga, millist ma
polnud iial varem kuulnud ega näinud. Ta vappus üle kogu keha, pisarad
mööda põski alla nirisemas. Viimaks ta rahunes ja sõnas selgituseks:
„Sinu õppetunnid pole kaugeltki lõppenud, juunior, töö pole veel õieti
alanudki. Sa ainult vaata ennast. Oled peaaegu samasugune nagu siis, kui
kuude eest minu juurde sattusid. See, mida sa kogesid, oli kõigest
nägemus, mitte aga õppeprotsessi lõpulejõudmist tähistav sügav
äratundmine. See kaob sul peagi mälusoppi, ehkki toimib sellele
vaatamata toetava mälestuse ja tugipunktina. Nüüd aga lõdvestu ja jäta
ometi see tõsidus!”
Sokrates võttis uuesti
istet, sama vallatu ja elutark nagu alati. „Näed sa,” lisas ta, „need
pisikesed rännakud säästavad mind keerulisest selgitustööst, mis ma
peaksin muidu sinu valgustamiseks ette võtma.” Just siis tuli elekter
tagasi, tuled sähvatasid põlema ja me puhkesime naerma.
Naeratus näol, läks
Sokrates veejahuti kõrval asuva väikese külmiku juurde ja võttis välja
mõned apelsinid, millest ta mahla pressima hakkas, ning jätkas:
„Kui sa just teada tahad, siis ka sina teed praegu midagi minu heaks.
Olen samuti nii ajas kui ruumis ühes kohas „kinni” ning ka ise mingis
mõttes kellelegi võlgu. Suur osa minust on seotud nüüd sinu arenguteega.
Sinu õpetamiseks,” lausus ta apelsinikoori üle õla prügikorvi pildudes
ja iga kord täpselt märki tabades, „pidin ma sõna otseses mõttes osa
endast sinu sisse panema. On see vast investeering, ütlen ma sulle.
Seega võime igas mõttes meeskonnatööst rääkida.”
Ta lõpetas mahla
pressimise ja ulatas mulle väikese klaasitäie. „Niisiis võtame,” ütlesin
ma, „eduka koostöö terviseks.”
„Nõus,” naeratas ta.
„Räägi mulle veel sellest
võlast. Kellele sina võlgu oled?”
„Ütleme nii, et see
kuulub kodukorra juurde.”
„See pole mingi vastus.”
„See võib küll tobe
tunduda, kuid mul tuleb ikkagi ka oma tegevuses teatud reeglistikust
kinni pidada.” Sokrates võttis välja väikese kaardi. See paistis üsna
tavaline, kuni märkasin kahvatut helendust. Reljeefkirjas oli kaardile
trükitud järgmine tekst:
Sõdalase AS
Sokrates, omanik,
paradoksi, huumori
ja muutumise
spetsialist.
„Hoia seda hoolega. Seda
võib sul kunagi tarvis minna. Kui sa mind vajad – tõeliselt vajad
–, siis hoia kaardist mõlema käega kinni ja kutsu mind. Ma tulen, nii-
või teistsugusel viisil.”
Pistsin kaardi
ettevaatlikult rahakotti. „Hoian seda nagu silmatera, Sokrates. Selle
peale võid kindel olla. Aa, muide, ega sul ei ole samasugust kaarti Joy
aadressiga?”
Sokrates ignoreeris mu
küsimust.
Me vaikisime, samal ajal
kui Sokrates asus valmistama üht oma krõmpsuvatest toorsalatitest. Siis
tuli mulle pähe veel üks küsimus. „Niisiis, kuidas seda teha? Kuidas end
teadvuse valgusele avada?"
Sokrates vastas mu
küsimusele küsimusega, öeldes: „Mida sa teed, kui sa midagi näha tahad?”
Turtsatasin naerma. „Noh,
ma lihtsalt vaatan! Kas sa pead silmas meditatsiooni?”
„Asja tuum on järgmine,”
ütles ta äkki, ise köögivilju viiludeks ja kuubikuteks lõigates.
„Meditatsioon koosneb kahest samaaegselt asetleidvast protsessist: üks
neist on enesesse vaatamine – kõikide esilekerkivate mõtete ja
tunnete teadvustamine. Teine aga hõlmab lahtilaskmist –
esilekerkivate mõtetega seotud sideme katkestamist. Just nii vabastadki
sa oma meele.”
„Arvan, et saan aru, mida
sa mõtled.”
„No ehk oled kuulnud lugu
meditatsiooniõpilasest, kes istus koos väikese praktikute rühmaga
sügavas vaikuses. Kohutatuna nägemustest, mis olid tulvil verd, surma ja
kurje vaime, tõusis ta püsti, läks õpetaja juurde ja sosistas: „Roshi,
nägin just jubedat nägemust!” „Lase see lahti,” sõnas õpetaja. Mõni päev
hiljem aga nautis õpilane juba erootilisi fantaasiaid, pilguheite elu
mõtte ja tähenduse juurde ning nägi nägemusi inglitest – ühesõnaga
tulevärki. Kuid siis tuli õpetaja kepiga tema selja taha, äsas talle ja
ütles: „Lase see lahti!”
Naersin selle loo peale
ja laususin: „Tead, Sok, ma olen mõelnud...” Kuid Sokrates lajatas mulle
porgandiga vastu pead, öeldes: „Lase see lahti!”
Katkend pärineb Dan Millmani raamatust
"Rahumeelse sõdalase tee"
|