Suundumine Allika südamesse
ja taaskohtumine Suure Jumalannaga 

Riina Grethiel

Minu vaimne teekond on olnud täis kannapöördeid. Kuigi olin oma tee alguspäevil üsna mõistusekeskne ning otsisin mõistusepärast teed valgustumise juurde, siis ühel hetkel tulvasid mu ellu seletamatud müstilised kogemused, mis said alguse väga võimsast Valgusega ülevalamisest 1998. aasta novembris. Hiljem õppisin seda Valgust ka kutsuma, suunama ning nii enese kui teiste tervendamiseks kasutama. Panin mõistusepärase budismi mõneks ajaks täielikult kõrvale ning kaldusin hoopis esoteerilise kristluse suunas, kuna mu elu muutnud müstiline kogemus oli olnud väga ekstaatiline ning mõistusega ma seda tol ajal seletada ei osanud. Eelkõige oli tegu väga võimsa südame avanemise ja jumalikule armastusele ärkamise kogemusega. Uudne oli minu jaoks veel see, et armastus, mida tundsin ja milles põlesin, ei olnud suunatud mitte ühegi inimese, olendi, asja ega olukorra vastu, vaid täielikult mu enese keskmest lähtuv, ometi kõikjale kiirguv, totaalne ja kõikehõlmav tingimusi mittevajav seisund, mida oskasin sõnastada vaid järgmiselt: Armastus ON Jumal.

Ja siit saigi alguse vaimne otsing, kuidas sellesse kogemusse tagasi jõuda ning kuidas selles piiritus armastuses, õndsuses, valguses ja üksolemises lakkamatult püsida. Kohtasin mitmeid õpetajaid, kes kõik mind ühel või teisel viisil edasi aitasid. Samal ajal hakkasid aset leidma ka kokkupuuted vaimsete teejuhtide ning inglitega, kes ühel hetkel mu ellu sõna otseses mõttes tulvasid. Kogesin hämmastavaid sünkroonsusi ja suuri elumuutusi, mille käigus mulle sageli üsna üksikasjalikult teada anti, kuidas peaksin toimima, et välises maailmas mu uut teadlikkust proovilepanevaid keerukaid olukordi ületada ja lahendada. Tol ajal olin juba alustanud õpetamise ning oma vaimsete äratundmiste jagamisega, ent õppisin ka ise pidevalt edasi. Väga tähtis etapp minu elus oli valguskeha ehk Mer-Ka-Ba periood, mille käigus sain äärmiselt võimsaid ja äratavaid sisemisi pühitsusi.

Aastaid oli minu otsingute peamiseks fookuseks see, kuidas jõuda Jumalani, Allikasse – sellesse kõige kõrgemasse kogemusse, milleks inimteadvus üldse on suuteline. Puutusin kokku erinevate õpetustega ning lugesin palju esoteerilist kirjandust. Muljet avaldas üks tehnika, mis põhines Allikasse suundumisel läbi päikeste – otsekui teadvust tõstvat kosmilist treppi mööda. Palju kordi tõusin seda „taevatreppi“ mööda Allikasse ja kogesin oma meditatsioonides sulnist üksolemist ning Allika Valgusesse lahustumist. Ent ühel hetkel toimus mu meditatsioonis midagi väga hämmastavat ning ma sattusin Allika sees olles ühte sellisesse paika, kus oli võimalik Allika ehk Jumalaga otsekui silmast silma rääkida, ning Jumala kohalolek selles sisemises pühapaigas oli täiesti nähtav, tuntav ja isegi kombitav.

Mind valdas äärmiselt kummaline tunne, kui sinna esimest korda sattusin. Olin Allika südames ka enne käinud, ent alati olin kogenud seal üksnes suurt valgust ja armastust ning õndsusesse lahustumist. Nüüd aga leidsin end korraga kummalisest hoonest, mis mõjus siiski väga tuttavlikult. Teadsin kuidagi, et mul tuleb minna trepist üles – seitse astet –, ja et siis on mu teel veel üks uks. Jõudsin ukseni ning see oli raske tammine kaaruks, pisut poikvel. Tegin ukse lahti ja pidin nüüd astuma veel kolm trepiastet ülespoole. Seejärel leidsin end avarast, kõrgel asuva kaarlaega toast.

Nägin seda tuba väga selgelt ja detailselt. Kogemus sarnanes tõesti rohkem ärkveloleku unenäoga kui meditatsiooniga. Kõik oli niivõrd täpselt välja joonistatud, niivõrd reaalne, ometi palju selgem, värvikam ja kirkam, kui seda on elu tavareaalsuses. Põrand oli musta-valge ruuduline kivist malelaud. Minu vastas olevas seinas kõrgus pikk ja kitsas aken, kust avanes hingeülendavalt kaunis vaade rohelistele niitudele, kaugemal asuvatele metsadele ja kirgassinisele taevale. Keset tuba toretses vanaaegne kirjutuslaud, mis oli täis kõikvõimalikke raamatuid ja kirjarulle. Tundus, nagu oleks siin mingi töö pooleli. Ja akna kõrval märkasin ka kohe massiivset kaminat, milles lõõmas tuli. Millegipärast tundus mulle, et kamin on siin ruumis väga tähtis element. Selles toas olles teadsin kindlalt, et midagi sellist ei oleks ma ise kunagi välja mõelda osanud. Mind valdas äratundmine, et see ruum oli olemas juba enne, kui mina sinna oma siserännakutel sattusin.

Jah, seal ma kohtusingi Jumalaga. Kamina ette oli paigutatud kaks tugitooli. Istusin ühele neist, Tema aga istus juba teises. Nägin Teda pigem valgusena kui konkreetset kuju omava olevusena. Siiski oli Ta inimesekujuline, meenutades pigem meest kui naist, ning Temast õhkus kõige sügavamat tarkust, mõistmist, kaastunnet, toetust ja armastust. Ja ma sain Temaga rääkida absoluutselt kõigest.

Kontaktid vaimse maailmaga ning jutuajamised vaimsete olevustega ei olnud minu jaoks sugugi uus kogemus. Aastate jooksul olen palju kanaldanud, suhelnud inglite ja oma vaimsete teejuhtidega, kuid need kontaktid on olnud teistsugused. Ma lihtsalt istun maha ja kutsun ilma kehast lahkumata või kuhugi teise maailma minemata oma Kõrgeimat Õpetajat. Kui tunnen, et kontakt on loodud, küsin oma küsimused ning vastused tulevad soovituste või nõuannetena – ilmudes enamasti otsekui oma mõtted, mis on lihtsalt tavamõtetest palju kirkamad ja selgemad ning mõjuvad alati väga julgustavalt ja rahustavalt.

Aga selles kaminaruumis oli kõik kuidagi palju vahetum, otsekui oleks minu ja kõrgeima teadvuse vahelt filtrid maha võetud. Ma ei saa küll öelda, et oleksin kuulnud konkreetset häält, pigem võiks seda kogemust kirjeldada nii, et mu pea läks väga selgeks ning ma lihtsalt teadsin kõiki vastuseid. Teadsin täpselt, mida ja kuidas ma pean tegema, et tol hetkel teele kerkinud takistusi ületada ning edasi liikuda.

Selles ruumis olles olen saanud väga konkreetseid ja üksikasjalikke juhiseid, mille elluviimine on nõudnud küll omajagu julgust ja turvatsoonist väljatulekut, kuid kui olen nende nõuannete järgi talitanud, on kõik alati täiesti imepärasel viisil ja uskumatu kergusega lahenenud.

Pean tunnistama, et igakord ei ole ma teinud nii, nagu mulle on soovitatud. Mingit käsku ju ei ole. Jumal, keda olen kohanud, ei ole käskusid jagav olevus, siiski on Tema nõuannetes rohkem jõulisust kui vaimsete teejuhtide ja inglite leebetes soovitustes. Kuid olen märganud ka seda, et kui ma pole teinud nii, nagu Ta mulle on soovitatud, olen kohanud oma teel rohkem takistusi kui muidu.

Pärast eelpool kirjeldatud Jumalakogemust hakkasid ka kõik need lood sellest, kuidas Mooses, Aabraham ja prohvet Muhamed Jumalaga rääkisid, minu jaoks hoopis teistsugust tähendust omama. Varem ei olnud ma üldse kindel, kas mineviku prohvetid üldse suhtlesid Jumalaga. Arvasin, et tõenäoliselt olid nad kontaktis mõne peaingli või ülestõusnud meistriga, ent nüüd ma usun, et nad lõid tõepoolest otseühenduse Allika endaga ning et sellise ühenduse saavutamine on tegelikult igaühe jaoks jõukohane, kes seda kogu südamest soovib ja taotleb. Samas on meie üliteadvuse kõrgeimad tasandid, mida me Allikaks või Jumalaks võime nimetada, sedavõrd hõlmamatud, et igaühel võib neist tasanditest täiesti erinev arusaam tekkida. Seepärast võikski siinkohal meenutada üht India lugu viiest pimedast, kes elevanti kirjeldada püüavad. Pimedad ei ole kunagi elevanti näinud, aga nüüd on nad saanud võimaluse teda katsuda. Üks pime kombib elevandi külge ning teatab, et elevant on nagu müür. Teine katsub elevandi jalga ja ütleb, et elevant on nagu sammas. See, kes katsub lonti, on veendunud, et elevant on nagu voolik. Neljas pime katsub saba ja tema jaoks on elevant nagu nöör. Viienda pimeda pihku satub aga elevandi kõrv ning selle inimese jaoks on elevant nagu suur puuleht. Samamoodi on meil Jumalaga. Me võime saada tõeliseid ja sügavaid vaimseid kogemusi, kus Jumal on lausa käegakatsutav ja täiesti reaalne meie jaoks, kuid see ei tähenda veel, et näeksime kohe Tema suurimat olemust, sest meie teadvus ei suuda ärkvel olla kõikides dimensioonides ja aegades ühekorraga. Aga me kasvame sinnapoole. Ei ole midagi, mis oleks meie jaoks võimatu. Aga võtame järjest ... Hetkel on meil tähtis endale teadvustada, et otseühendus Allikaga – mis leiab aset ilma ühegi välise vahendaja abita –, on midagi, milleks on suuteline igaüks ning mis inimest tema teekonnal tõesti edasi aitab. Kuid see pole veel meie teekonna lõppsiht ...

Mõni kuu hiljem ilmutati mulle meditatsioonis täiesti uut Kõrgema Tahte kiirt. (Kõrgema Tahte kiired on Allika Valguse omadused, millele keskendumine aitab mõista eri värvinguid Allika olemuses ning toetab veelgi tugevama ja vahetuma ühenduse loomist Allika endaga.) Selleks ajaks olin ma kaheteistkümne üldtuntud kiirega töötanud juba mitu aastat ning kogenud paljudel eri viisidel Kõrgema Tahte kiirte sagedust tõstvat ja transformeerivat toimet. Ent uutest kiirtest (ja nüüdseks on KT kiiri ühtekokku kakskümmend kaks) ei teadnud ma midagi enne, kui neid mulle sõna otseses mõttes andma hakati.

Kolmeteistkümnes kiir – Tahe, Mis Äratab – anti mulle 2009. aasta maikuus. Selle kiire laskumine oli minu jaoks väga võimsa toimega, sest see uus energia paiskas mu Kreetale. Ja seal sain ma kontakti millegi väga iidsega – muistse Jumalanna kultuuriga, mis seda saart seal kunagi maapealseks paradiisiks oli vorminud –, ning mu teadvusesse tulvas korraga taipamine, et ka meil, Eestis kummardati kunagi, väga ammusel ajal just Jumalannat. Lisaks sain ma aru, et peale Jumala, kes arhetüüpsel tasandil on meie jaoks pigem Isa – ehkki võime Teda näha ka sootuna, androgüünsena või isegi naise kujul –, on olemas veel Suur Jumalanna, kõikide jumalate ja kogu olemasolu sünnitaja. Ja kui Jumal-Isa on eelkõige vanemlik kohalolek, kes hoiab ja kaitseb, toetab ja juhib, teab ja suunab, siis ühendus Suure Jumalannaga on hoopis teistsugune kogemus, sest Suur Jumalanna on irratsionaalne. Ka Tema annab jõudu ja väge ning inspireerib, ent eelkõige innustab Ta meid elama, looma ja „lendama“...

Ühel külaskäigul Allikasse viis Jumal, kellega olin sinnamaani vaid turvaliselt Kaminaruumis juttu ajanud, mind korraga rännakule väljapoole sellest piiritletud ruumist ning ma nägin, et kõik need loodud maailmad, kogu hiiglaslik multiversum, on vaid tilluke kübe lõpmatuses, Suures Tühjuses ehk alles manifesteerimata potentsiaalis. Ja seejärel leidis aset midagi üsna kummalist. Kogesin end otsekui jalutamas koos Jumalaga lõpmatuse äärel – kitsal rajal, millest ühele poole jäi loodud maailm ning teisele poole lõputud loomiseelsed võimalikkused. See piiritu loomiseelne potentsiaal kangastus mulle tumeda ürgmerena ning sealt, sellest merest, tõusiski helendava tähe või kiirgava kuuna mõõtmatu kohalolek, kelles tundsin ära Suure Jumalanna. Ma ei tea, kas see oli minu kujutlusvõime, mis Talle kuju andis või võttis Ta kuju minust sõltumata, ent see, mis nüüd aset leidis, oli väga võimas ja eriskummaline kogemus. Nägin kõike otsekui kõrvalt, ent samal ajal olin ma ka selle sees, või – leidis järgnev aset hoopis minu enda sisemuses.

Jumal – Kõik, Mis Olemas On, ehk Allikas ise, õigemini küll minu isiklik projektsioon Algallikast – ning Suur Jumalanna ehk Kosmiline Ema hakkasid nüüd teineteisele lähenema ja jõudes kohakuti, sirutasid nad välja oma käed ja puudutasid teineteist vaevu, üksnes sõrmeotstega. Ent selle tulemusel leidis aset tohutu sisemine plahvatus ning kõik pildid kadusid säravasse, silmipimestavasse valgusesse. Ei olnud enam sisemist ega välist, ei olnud manifesteeritut ega manifesteerimatut, kõik oli üks ja samas eimiski – suur algne puhtus ja täius.

Hiljem kogemuse üle mõtiskledes taipasin, et olin sattunud olekusse, mida Tiibeti budistid Suureks Täiuseks ehk dzogtšeniks nimetavad. See on teadvuse hävimatu algolek – midagi, mis on alati olnud ning mis alatiseks jääb. See on kõikide nähtuste taga olev algne puhtus, täius ja valgus, kust me kõik tuleme ja kuhu alati tagasi suundume. See on absoluutselt puhas ja plekitu algolek, kust pole mitte kusagile kaugemale minna – ei kõrgemale ega sügavamale. Kuid sellest puhtast algolekust võime end siiski uuesti manifesteerida. Siin ei ole duaalsusi, siin oleme me kõik üks ja samas ka null, lõputu valgus ja hiilgus, millel pole vastandit. Kuid saades enesest uuesti teadlikuks, ütleme taas: „Mina Olen“, ning pilt muutub – olemasolu ei ole enam lõputu hiilgav valguseväli, vaid selge ja kirgas taevas, millesse on tõusnud särav päike. Ning me ise oleme see päike, iseenda piiritu Allika Mina ...
 

Eelpool kirjeldatud kogemust ja sellega kaasnenud äratundmisi jagan osaliselt ka audiokursuse "Kuldajastu aktivatsioonid" viimases meditatsioonis, samuti audiokursuses "Eluülesande avastamine. Juhised Allika Minaga ühinemiseks ja Puhta Maa ankurdamiseks 22 Kõrgema Tahte kiire abil"

 

Riina Grethiel, 2010/2011
 

Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt