Uued lapsed

Lühendatult Drunvalo Melchizedeki raamatust
 
"Elulille iidne saladus"II osa

 

Meie, inimesed, oleme tõepoolest veidrad. Kõikjal leiavad aset hingematvalt erutavad, kõiki vanu arusaamu pea peale pööravad imed, kuid meie ratsionaliseerime neid järjekindlalt olematuks. Me teeme nii üksnes mugavusest – et vana maailm võiks jääda muutmatuks ning kesta endistviisi edasi. Mitte keegi ei taha paati kõigutada. Tegelikult soovib enamus meist lihtsalt edasi magada ning peita end nende määratult suurte muutuste eest, mis meie igapäevaelus aset leiavad. Viimase saja aasta jooksul on Maa nii palju teisenenud, et mitte keegi, tõepoolest mitte keegi, ei oleks teid uskunud, kui oleksite kirjeldanud seda, mis praegu toimub, näiteks aastal 1899.

Oleme jõudnud uude aastatuhandesse. Ent kuidas küll muutus see maailm nii kiiresti supertehnoloogiliseks? Aga seepärast, et areng on toimunud geomeetrilises progressioonis.  

Teadmiste kasv praegusel ajal

1999. aasta sügisel rääkisin ma Yukatanis Edgar Mitchelliga. Meid mõlemaid oli kutsutud esinema maiade konverentsile, mille käigus maiade preester Hunbatz Men viis läbi „Päikese uue valguse“ tseremoonia. Tegemist oli väga tähtsa ning imeilusa, mitmepäevase tseremooniaga, mille läbiviimine on olnud sajandeid keelatud. Tähistati Päikeselt saabuva uue valguse tuleku algust, mis viib Maa uuestisünnini.

Dr Mitchelli väitel on NASA keset suurimat läbimurret teaduse ajaloos, mis ületab isegi relatiivsusteooria ning kvantfüüsika. Nimetatud süsteemid pole ka omavahel kunagi täielikult kokku sobinud ning nende kõrvutamisel on ikka ilmnenud anomaaliaid. Seepärast otsiski Einstein ühendväljateooriat, sooviga ühendada kõiki universumis toimivaid jõudusid ühteainsasse matemaatilisesse valemisse. Alates Einsteinist on teadusmaailm neid nn püha graali valemi otsinguid jätkanud.

Dr Mitchelli väitel on NASA leidnud vastuse. Ta lisas, et NASA on viimase viie aasta jooksul (enne 1999. aasta septembrit) kogunud sama palju fakte meie füüsilise reaalsuse kohta kui kogu tsivilisatsioon viimase 6000 aasta jooksul kokku. Veelgi enam, ta ütles, et oleme viimase kuue kuu vältel õppinud sama palju kui sellele eelnenud viie aasta jooksul! Jah, areng on toimunud geomeetrilises progressioonis. Lisaks demonstreeris dr Mitchell ilmekalt, kuidas kõigest sada aastat tagasi oleks ideed Kuu peale lendamisest peetud absoluutselt võimatuks.

Seega on NASA avastanud ühendväljateooria. See on suur läbimurre Reaalsuse olemuse mõistmises. On avastatud, et Reaalsus on holograafiline ning sarnaselt hologrammile, kus ühest väikesest, tervikkujundi mistahes punktist võetud fragmendist saab tuletada kogu terviku, sisaldab iga väiksemgi osake füüsilisest reaalsusest eneses kogu universumi täielikku mudelit. Ka teie sõrmeküüne tükikeses peituvad kaugete tähtede mustrid.

Vastupidine on isegi veel huvitavam. Seda sõrmeküüne tükikest võib leida mitte ainult teie sõrme otsast, vaid kõikjalt kogu kosmosest. Reaalsus pole see, mida oleme uskunud selle olevat. Hindud kutsuvad meie reaalsust maajaks, mis tähendab „illusiooni“. Neil on õigus. See on hologramm. Kõik olemasolev on üksnes valgus!

Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerika põlisrahvaste esindajad sooritasid tseremoonia, mis ühendas kondori ja kotka, tunnistades sellega, et järgnevad 13 aastat on selle Maa, nii nagu meie teda tunneme, viimane tsükkel. Paljud maiade kalendri tõlgendajad on öelnud, et viimane tsükkel lõpeb 2012. aastal, kas 22. või 24. detsembril. Kuid meie vanemad vennad, kogid, on kinnitanud, et viimane, 13-aastane tsükkel algab 2000 aasta 19. veebruaril ning lõpeb 2013. aasta 18./19. veebruaril.

Ja miks ei peaks see suur muutus aset leidma just praegu? Kas pole teid juba pikemat aega ikka ja jälle hoiatatud nimetatud sündmuse eest? Peaaegu kõik prohvetid, kes kunagi Maa peal on elanud, nägid aegade lõppu saabumas just nüüd – ajal, mil te neid ridu loete. See ajavahemik, erinevalt ülalmainitud viimasest 13-aastasest tsüklist, kestab 1998. aasta 26. veebruarist (mil toimub päikesevarjutus) kuni 2013. aasta 18./19. veebruarini ning tegemist on Suure Muutuse ajaga. Pange tähele, et selle tsükli lõputähtaeg erineb traditsioonilisest maiade poolt pakutavast 2012. aasta 24. detsembrist.

Edgar Cayce („magav prohvet“), Nostradamus, Neitsi Maarja, Yogananda, piibel ja paljud teisedki allikad on ennustanud, et praegune aeg on suurte muutuste aeg. Ühed nägid seda ajavahemikku hirmsa hävingu ja piina perioodina, mil Maa peal leiavad aset tohutult suured muutused ning maailm teiseneb tundmatuseni; teised nägid kiire vaimse kasvu ajastut, aega, mil leiab aset ülestõusmine uude maailma. Mõned nägid ette mõlemat.

Hõimurahvad üle kogu maailma – maoorid Uus-Meremaal, suulud Aafrikas, kahunad Havail, eskimod Alaskal, maiad Mehhikos ja Guatemalas, kogid Kolumbias, Põhja-Ameerika pärismaalased, šintoismi järgijad Jaapanis ja paljud teised – kõik tunnetavad ja ennustavad, et suur muutus kas tuleb või ongi juba aset leidmas.

Miks on nii paljud erinevatel aegadel elanud suurkujud osutanud just sellele kindlale ajavahemikule meie ajaloos? Miks ei võiks see suur muutus aset leida just nüüd? Ja kas see ehk juba ei toimugi?

1899. aastal elas sel planeedil 30 miljonit eluvormi. Alates ainuraksest amööbist kuni imepäraste inimeste ning delfiinide loomiseni kulus Maa-Emal nende erinevate eluvormide manifesteerimiseks miljardeid aastaid. Inimkonnal on aga energia väärkasutamise ja ebateadlike tegude tagajärjel kulunud vaid sada aastat, et vähendada eluvormide arvu Maa peal poole võrra. Üle 15 miljoni liigi on nüüd lõplikult hävinud. Kuidas saab meie teadvus tõusta üheaegselt nii kõrgele ning manduda samas nii sügavale?

Kui suudaksime kontrollida oma saamahimu ning elada oma südames, võiks meil veel hästi minna. Olen kindel, et Maa-Ema on leidnud viisi, kuidas päästa meid, hoolimatuid inimesi. Ja kui oletame, et mul on õigus, siis kas teate, kust see uus lootus pärineb? Mitte suurtelt teadlastelt ega teistelt tarkadelt inimestelt; see lootus pärineb meie süütutelt lastelt. Lapsed näitavad meile teed, nii nagu see piibli järgi pidigi minema.

 Indigolapsed

Esimesed indigolapsed (sest nii neid nüüd teadlaste poolt nimetatakse) avastati aastal 1984. See oli aasta, mil korraga märgati senistest normidest väga erineva iseloomuga laste olemasolu ning nimetatud ajast alates on hakatud seda uut inimtüüpi tähele panema kõikjal. 1999. aastal oletasid teadlased, et umbes 80-90 protsenti kõikidest USA-s sündivatest lastest on indigolapsed. Ma usun, et see arv tõuseb tulevikus 100 protsendi lähedale. Neid lapsi ei sünni mitte ainult USA-s, vaid ka paljudes teistes maades, mille elanikkonda iseloomustab laialdane arvuti kasutamine.

Lee Carroll ja Jan Tober on kirjutanud raamatu pealkirjaga „Indigolapsed: Uus põlvkond on saabunud!“. See raamat põimib tervikuks teaduslikke uuringuid, samuti uusi lapsi uurinud arstide, psühholoogide ja teadlaste kirju ning märkmeid. Minu teada oli tegemist esimese uusi lapsi käsitleva raamatuga maailmas. Olen selliste laste olemasolust teadlik olnud viimased kümmekond aastat või isegi kauem ning arutanud nimetatud teemat sadade teiste muutust märganud täiskasvanute ning lastega. Kuid enne kõnealuse raamatu ilmumist ei tunnistanud nende olemasolu ametlikult mitte keegi. Seega tänan ma Lee’d ja Jani selle raamatu õigeaegse väljaandmise eest. Kui soovite detailsemat infot, siis lugege kindlasti nende raamatut.

Kuid mille poolest on siis ikkagi indigolapsed nii erilised?

Esiteks on indigolapsed väga targad. Nende IQ on keskmiselt 130 ringis ja ma pean silmas keskmist IQ-d, sest paljude selliste laste IQ on palju kõrgem ning ulatub geeniuse tasandini, mis on 160 või enam. 130-se IQ-ga inimesed pole küll veel geeniused, kuid varem oli sellise IQ-ga inimesi vaid üks 10 000-st. Nüüd on see aga muutunud tavaliseks. Inimrassi intelligentsus on teinud märgatava hüppe.

Selliseid lapsi uurinud arstid ja psühholoogid on leidnud, et arvutid tunduvad neile olevat justnagu ajude laienduseks. Need lapsed on palju enam võimelised mõistma arvuti tarkvara toimimispõhimõtteid kui neile eelnenud põlvkonnad. Kuhu see kõik välja viib, võime vaid oletada.

Ma leian, et nende uute ülitarkade laste juures on huvitav see, et haridussüsteem ning õpetajad pidasid neid esialgu puudulikeks. Arvati, et nad on probleemsed, ning nende intelligentsust ei märgatud üldse. Neil diagnoositi tähelepanuvõime puudulikkus (ADD), sest nad ei suutnud keskenduda õppetööle. Nüüdseks on probleemi olemus selgunud. Asi pole mitte lastes, vaid hoopis haridussüsteemis, mis ei vasta selliste andekate laste võimetele ega vajadustele. Lapsed lihtsalt igavlevad informatsiooni aegunud edastamisviisi, aegluse ning sisu puudulikkuse tõttu. Fakt on see, et meil tuleb end kohandada nende uute laste vajadustele. Andke indigolapsele, kellel on diagnoositud tähelepanupuudulikkus (ADD) või (ADHD) kätte midagi, mis teda tõeliselt huvitab ning te näete avanemas tema geniaalsust. Kuid me peame veel väga palju õppima, kui soovime aidata neil lastel avada oma määratut potentsiaali.

Indigolapsi uurivatele inimestele on selge, et neil on ka väga kõrgeltarenenud ülemeelelised võimed. Nad suudavad sõna otseses mõttes lugeda oma vanemate mõtteid. Seega teavad nad, mida te mõtlete. Need ja teised erinevused, mille kohta võite pikemalt lugeda raamatust „Indigolapsed“, on viinud uurijad järelduseni, et on ülioluline leida uus tee selliste laste kasvatamiseks. Kui teie enda lapsed või lapsed, kelle kasvatamises osalete, on sündinud pärast 1984. aastat, siis peate te seda raamatut kindlasti lugema.

Loomulikult vaieldakse palju ka selle üle, kes need indigolapsed üldse on. Paljud selgeltnägijad ütlevad, et nad on laskunud indigokiirest, väga kõrgelt teadvustasandilt, ning ei pärine üldsegi Maalt. Usun, et see on tõsi, sest kui ma 1971. aastal esimest korda ingleid kohtasin, rääkisid nad mulle uutest lastest, kes saabuvad tulevikus ning muudavad maailma. Nad kirjeldasid asju, mis praeguseks hetkeks on juba hakanud teostuma.

Paljud selgeltnägijad, kellega olen seda teemat arutanud, arvavad, et need lapsed pärinevad tegelikult kahest erinevast kosmilisest allikast. Üks neist on indigokiir ning teine sügavsinine kiir, mis on küll sarnane, ent siiski erinev. Kuid sõltumata sellest, kust nad pärit on, erineb nende olemus kahtlemata tavalisest inimesest.

Ülivõimetega lapsed

Ülivõimetega lapsed on arvatavasti kõige ebatavalisem ning karismaatilisem liik neist uutest, tänapäeval sündivatest lastest. Hämmastavad võimed, mille demonstreerimine on tekitanud sensatsioone, eristavad neid ülejäänud kategooriatest. Ülivõimetega lapsed suudavad teha imesid, mida enamike inimeste arvates on võimalik näha vaid arvutigraafika abil loodavates filmides. Nende laste puhul on hämmastav aga see, et nad teevad seda kõike päriselt. Kui need lapsed meie maailma ei muuda, siis ei muuda seda mitte keegi. Pange tähele, kuidas nende laste võimed sarnanevad manifesteerimisele. See, millele te iganes mõtlete, teostub! Ja need lapsed suudavad seda ka demonstreerida.

Paul Dong ja Thomas E. Raffill on kirjutanud raamatu „Hiina ülivõimetega lapsed“, kus kirjeldatakse, mis on toimunud viimastel aastakümnetel Hiinas just seoses nende uute, ülivõimetega laste avastamisega. Esimene selline laps leiti aastal 1974 ja tegemist oli poisiga, kes suutis vaadata kõrvadega. Hiina valitsus väidab, et sellised lapsed võivad kinniseotud silmadega näha nii oma kõrvade, suu, keele, küünarnukkide, käte kui jalgadega. Iga laps on erinev, kuid nende võime näha selliste ennekuulmatute kehapiirkondade abil on täiuslik. Testid, mis lastega läbi viidi, näitasid, et nad ei eksinud kunagi.

Avastasime ka Mexico City’s elavates lastes täpselt samasuguseid uusi omadusi. Neid võib olla rohkemgi, kuid meie leidsime üle tuhande lapse, kes suutsid vaadata oma erinevate kehaosadega. Märkimisväärne on see, et need mehhiko lapsed suutsid näha täpselt samade kehaosadega kui hiina lapsedki.

Paul Dongi väitel oli erinevate kehaosadega nägemine selline ülemeeleline võime, mis pälvis Hiina valitsuse tähelepanu, kuid üsna varsti mõisteti, et see võime on vaid jäämäe tipp. Need lapsed hakkasid demonstreerima veel teisigi ülemeelelisi võimeid, mida „tavapärase“ reaalsuse sees olles on päris raske aktsepteerida.

Hr. Dong kirjutab, kuidas mitmel korral lubati auditooriumi tuhandest või enamast inimesest koosnev vaatajaskond ning igaühele ulatati elav roosipung. Kui kõik olid istunud ning vaikseks jäänud, tuli lavale väike, umbes kuueaastane hiina tüdruk. Ta oli üksi ning seistes lava keskele, pöördus tüdruk näoga inimeste poole. Seejärel, tema vaikse käeviibutuse peale, avanesid hämmastunud vaatajaskonna silme all tuhat imeilusat roosiõit.

Hr. Dong jutustab, kuidas üle viie tuhande väikese lapse avalikkuse ees teisigi imepäraseid võimeid demonstreerisid. Saage aru, et Hiina valitsus kontrollis neid lapsi hoolikalt, et kindlaks teha, kas see, millest ma kohe rääkima hakkan, on tõeline või mitte. Ja valitsus veendus, et laste võimed olid tõelised.

Üks laps tavatses võtta riiulilt juhusliku, tablettidega täidetud purgi, näiteks vitamiinipurgi. Purk oli ümbritsetud kilega ning suletud tugeva metallist või plastikust kaanega. Seejärel asetati purk suure tühja laua keskele. Samal ajal jälgiti toimuvat videokaameraga.

Laps ütles vaatajaskonnale, et ta alustab, kuid vaatajad ei märganud, et ta oleks midagi teinud. Äkitselt läbis üks suletud purgis olev tablett klaasist seina ning ilmus lauale. Paljudel juhtudel võttis laps seejärel mõne teise asja, näiteks mündi, asetas selle lauale ning toimetas seejärel läbi klaasi ikka veel avamata anumasse. Need ja teisedki sarnased demonstratsioonid viitavad kõik neljanda dimensiooni teadvusele, kus see, mida mõtlete ning see, mis juhtub, on omavahel seotud.

Raamatu „Hiina ülivõimetega lapsed“ andmetel on hiina lapsed demonstreerinud veel mitmeid teisigi ülemeelelisi võimeid. Kui olete kõnealusest teemast huvitatud, lugege seda raamatut. Te võite ju arvata, et tegu on lihtsalt mustkunstniku trikkidega, kuid kui te oleksite neid demonstratsioone isiklikult näinud, mõistaksite, et seda kõike on ikkagi väga raske seletada. Esimesed kümme aastat ei uskunud ka Hiina valitsus nimetatud nähtusesse, kuid ülivõimetega laste arv kasvas üha. Aastaks 1997, kui ilmus raamat „Hiina ülivõimetega lapsed“, oli avastatud üle 100 000 selliste võimetega lapse. Tegelikult pidid valitsus ja hiina teadlaskond juba 1985. aasta paiku omaks võtma, et nende laste võimed on tõelised.

Kuna mõisteti, mida see võib tähendada, asutas Hiina valitsus koole, et aidata neil lastel oma võimeid välja arendada. Millal iganes nüüd mõni imevõimetega laps avastatakse, saadetakse ta kohe ühte sellistest koolidest. Oluline on siinkohal fakt, et niisugusesse kooli võidakse võtta ka tavalisi lapsi, kellel ei teata olevat mingeid imevõimeid, kuid sünnipäraste imevõimetega laste juuresolekul sooritavad nad pärast vastava treeningu läbimist täpselt samasuguseid imetegusid.

See seostub mul omakorda Uri Gelleriga, kuulsa imemehega Iisraelist, kes võib painutada metallist asju palja pealevaatamisega. Oma raamatus „Uri Geller, minu lugu“, räägib ta juhtumist, kuidas ta demonstreeris oma võimeid kõikjal üle kogu Euroopa näidatavas telesaates. Selle saate ajal palus ta inimestel tuua teleekraani ette noad, kahvlid ja lusikad. Miljonite tunnistajate juuresolekul painutas ta saates, otse vaatajate silmade ees söögiriistu ja tegi seda sama ka söögiriistadega saadet vaatavate inimeste kodudes. Sellel demonstratsioonil oli ka üks huvitav kõrvalefekt. Vahetult pärast saadet ning järgnenud päeval tulnud kõnede põhjal avastati, et üle 1500 lapse olid võimelised tegema sama asja, nähes seda vaid üks kord oma silme all toimumas. Kõik need lapsed suutsid nüüd samuti painutada mõttejõul metallist söögiriistu.

Need read pärinevad 1974. aasta oktoobri New York Times'ist: „Teadlaskonna tähelepanu on juhitud asjaolule, et on midagi, mis väärib nende tähelepanu ja nõuab järeleuurimist ülemeeleliste võimete valdkonnas.“ Kuid siin me nüüd oleme, uues aastatuhandes, ja teadus ei tunnista siiani, et ülemeelelised võimed on potentsiaalselt olemas igal inimesel. Ma usun, et uued lapsed, kes sünnivad praegu kõikjal üle kogu maailma, panevad ka teadusringkondi õige pea aktsepteerima seda, mis on alati tõde olnud. Vanal paradigmal pole siis enam kusagile kinnituda ning tal tuleb lahustuda.

Külastasin 1999. aasta septembris Venemaad ning rääkisin seal paljude teadlastega neist uutest lastest. Ma rääkisin inimestega, kes palusid mul nende nimesid mitte nimetada, kuid mõned neist olid kõrgetel kohtadel ja omasid ülevaadet kõikidest käimasolevatest teadusprojektidest, kaasa arvatud Venemaa kosmoseprogramm. Need inimesed rääkisid mulle isiklikult, et see, mis toimub Hiinas ja Mehhikos, toimub ka Venemaal. Tuhandetel vene lastel on ilmnenud samasuguseid ülemeelelisi võimeid. Olen veendunud, et uute laste ilmumine on tegelikult ülemaailmne fenomen, mis muudab inimeseks olemise kogemust Maa peal alatiseks.

Neljas dimensioon ja ülivõimetega lapsed

Küsimus seisneb selles, et ehk oleme me juba sisenenud neljandasse dimensiooni ning seal viibides taasloonud kolmanda dimensiooni? Uusi lapsi vaadeldes tundub see küll nii olevat. Kuid tõde selgub õigel ajal. Teadke, et te tunnete algupärast Reaalsust, mis siin maailmas on segunenud Luciferi reaalsusega, seepärast otsige vastust oma südamest. On see tõde? Vaadake enda sisse. Kas teie muutute? Olete te ligilähedaseltki sama inimene, kes olite mõne aasta eest? Ja nüüd, kus olete oma valguskeha, Mer-Ka-Ba abil uurima hakkamas kõrgemaid teadvustasandeid või neid juba uurite, kas saab siis teie elu muutuda veel kunagi endiseks? Sünnil on omad seadused, et luua taas kõik uueks.   

 

Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt