Rahumeelse sõdalase tee
Raamat, mis muudab elusid

Dan Millman


Dan Millmani romaanist "Rahumeelse sõdalase tee" on saanud üks meie aja armastatumaid vaimseid saagasid. See on südamlik ja humoorikas klassikaline lugu, mis põhineb autori isiklikel kogemustel, äratab meis kõigis peituva rahumeelse sõdalase – selle osa meist, kes julgeb olla see, kes ta tõeliselt on.

Edule vaatamata painab üliõpilast ja olümpiakullast unistavat sportlast Dan Millmani tunne, et midagi on tema elust puudu. Ühel ööl painajalikest unenägudest ärgates satub ta ööpäevaringselt avatud bensiinijaama, kus kohtab vana meest nimega Sokrates. Sellest silmapilgust alates muutub noormehe elu alatiseks. Ekstsentrikust vana sõdalase juhtimisel ja tabamatu noore naise Joy lummuses alustab Dan ehedat ja kaasahaaravat vaimset teekonda valguse ja varjude, romantika ja müsteeriumide maailma. Rännak juhatab ta viimse vastasseisu poole, millel on vaid kaks võimalikku lõpplahendust – see kogemus kas vabastab või hävitab noormehe.

Selle raamatu põhjal valmis 2006. aastal ka üks läbi aegade parimaid vaimse sisuga filme "Rahumeelne sõdalane" (Peaceful Warrior). Treilerit saate vaadata siit.

 

Katkend raamatust

"...Meditatsioon on vaid osa sõdalase teest. Suutmata mõista tervikpilti, võid sa kogu oma elu eksituses mööda saata, harjutades üksnes kukerpalle – või tegeleda pelgalt mediteerimisega –, lõigates sel viisil praktikast ainult pisut kasu.

Sa vajad kogu uurimist ootava maa-ala kaarti. Siis saavad sulle selgeks ka meditatsiooni kasutusvõimalused ja selle piirid. Aga kust leida head kaarti?”

„Bensiinijaamast muidugi.”

„Õige vastus, härra. Astu aga sisse. Mul on just selline kaart olemas, mida sul vaja läheb.” Naerdes sisenesime garaažiukse kaudu kontoriruumi. Vajusin mütsatusega diivanile; Sokrates sättis end hääletult oma plüüskattega tooli massiivsete käetugede vahele.

Ta silmitses mind terve minuti. Mul tekkis juba kananahk ihule. „Nojah,” pomisesin ma närviliselt. „Mis nüüd lahti?”

„Häda on selles,” ohkas ta viimaks, „et ma ei saa sulle seda maa-ala kirjeldada, vähemalt mitte... sõnadega.” Ta tõusis ning astus minu poole, silmis sära, mis andis mulle märku taas ”kohvrid kokku pakkida” – mind ootas ees rännak.
 

Kui järgnenud kogemuse kirjeldamisel kosmilisest vaatepunktist lähtuda, tajusin end algul valgusekiirusel kasvamas, õhupallina paisumas, eksistentsi kaugeimate piirideni plahvatamas, kuni mina ise olingi kogu universum. Minust väljaspool ei olnud mitte midagi. Olin saanud üheks kõigega. Olin teadvus, mis tundis ära iseenda; olin puhas valgus, mida füüsikud ainega võrdsustavad ja poeedid armastusena määratlevad. Ma olin üks ja ma olin kõik, särades eredamini kui kõik maailmad kokku. Ja just sel silmapilgul ilmutati mulle sõnulseletamatu selgusega tavateadvuse jaoks hoomamatut igavikku.

Hetke pärast olin taas oma surelikus kujus ja hõljusin tähtede keskel. Silmasin inimsüdamekujulist prismat, mille kõrval iga galaktika kääbusena paistis. See murdis teadvuse valguse säravate vikerkaarevärvide purskeks, kosmosesse laiali suunduvateks sätendavateks valgusesädemateks.

Nüüd muutus mu enese keha kiirgavaks prismaks, mis kõikjale mitmevärvilisi valgusesädemeid pildus. Ja mulle sai selgeks, et inimkeha kõrgeim eesmärk on saada puhtaks kanaliks sellele valgusele – mille hiilgus lahustab kõik takistused ja raskused, kogu vastupanu.

Tajusin valgust igas oma keharahus. Ning taipasin korraga, et teadlikkus on miski, mille abil inimene teadvuse valgust kogeda saab.

Ma mõistsin ka tähelepanu tähendust – see on teadlikkuse tahtlik suunamine. Tunnetasin oma keha taas – ja seekord seest õõnsa anumana. Vaatasin oma jalgu: need täitusid sooja, kiirgava valgusega, lahustudes selle eredusse. Suunasin pilgu kätele, tulemus oli sama. Keskendasin tähelepanu igale kehaosale, kuni muutusin taaskord üleni valguseks. Lõpuks mõistsin ma meditatsiooni tõelist tähendust – avardada teadlikkust, suunata tähelepanu, et viimaks teadvuse valgusele lõplikult alistuda.


Pimeduses viksatas valgusesähvak. Ärkasin selle peale, et Sokrates põlevat taskulampi mu silme ees edasi-tagasi kõigutas. „Elektrikatkestus,” tähendas ta, kui halloweeni-kõrvitsa kombel hambaid paljastades taskulambi valgust altpoolt oma näole suunas. „Noh, kas see kõik on nüüd pisutki arusaadavam?” küsis ta, otsekui oleksin äsja selgeksõppinud lambipirni tööpõhimõtte, mitte aga näinud universumi hinge. Mul oli raske rääkida.

„Seda võlga, Sokrates, pole ma suuteline sulle küll iialgi tasuma. Mõistan nüüd kõike ja tean, mida ma tegema pean. Arvan, et sinu töö on tehtud.” Mul oli kahju, et õppetunnid olid läbi saanud. Teadsin, et hakkan Sokratesest puudust tundma.

Ta vaatas mulle otsa, jahmunud ilme näol ning puhkes siis naerma sellise laginaga, millist ma polnud iial varem kuulnud ega näinud. Ta vappus üle kogu keha, pisarad mööda põski alla nirisemas. Viimaks ta rahunes ja sõnas selgituseks: „Sinu õppetunnid pole kaugeltki lõppenud, juunior, töö pole veel õieti alanudki. Sa ainult vaata ennast. Oled peaaegu samasugune nagu siis, kui kuude eest minu juurde sattusid. See, mida sa kogesid, oli kõigest nägemus, mitte aga õppeprotsessi lõpulejõudmist tähistav sügav äratundmine. See kaob sul peagi mälusoppi, ehkki toimib sellele vaatamata toetava mälestuse ja tugipunktina. Nüüd aga lõdvestu ja jäta ometi see tõsidus!”

Sokrates võttis uuesti istet, sama vallatu ja elutark nagu alati. „Näed sa,” lisas ta, „need pisikesed rännakud säästavad mind keerulisest selgitustööst, mis ma peaksin muidu sinu valgustamiseks ette võtma.” Just siis tuli elekter tagasi, tuled sähvatasid põlema ja me puhkesime naerma.

Naeratus näol, läks Sokrates veejahuti kõrval asuva väikese külmiku juurde ja võttis välja mõned apelsinid, millest ta mahla pressima hakkas, ning jätkas: „Kui sa just teada tahad, siis ka sina teed praegu midagi minu heaks. Olen samuti nii ajas kui ruumis ühes kohas „kinni” ning ka ise mingis mõttes kellelegi võlgu. Suur osa minust on seotud nüüd sinu arenguteega. Sinu õpetamiseks,” lausus ta apelsinikoori üle õla prügikorvi pildudes ja iga kord täpselt märki tabades, „pidin ma sõna otseses mõttes osa endast sinu sisse panema. On see vast investeering, ütlen ma sulle. Seega võime igas mõttes meeskonnatööst rääkida.”

Ta lõpetas mahla pressimise ja ulatas mulle väikese klaasitäie. „Niisiis võtame,” ütlesin ma, „eduka koostöö terviseks.”

„Nõus,” naeratas ta.

„Räägi mulle veel sellest võlast. Kellele sina võlgu oled?”

„Ütleme nii, et see kuulub kodukorra juurde.”

„See pole mingi vastus.”

„See võib küll tobe tunduda, kuid mul tuleb ikkagi ka oma tegevuses teatud reeglistikust kinni pidada.” Sokrates võttis välja väikese kaardi. See paistis üsna tavaline, kuni märkasin kahvatut helendust. Reljeefkirjas oli kaardile trükitud järgmine tekst:
 

Sõdalase AS

Sokrates, omanik,

paradoksi, huumori

ja muutumise

spetsialist.


„Hoia seda hoolega. Seda võib sul kunagi tarvis minna. Kui sa mind vajad –  tõeliselt vajad –, siis hoia kaardist mõlema käega kinni ja kutsu mind. Ma tulen, nii- või teistsugusel viisil.”

Pistsin kaardi ettevaatlikult rahakotti. „Hoian seda nagu silmatera, Sokrates. Selle peale võid kindel olla. Aa, muide, ega sul ei ole samasugust kaarti Joy aadressiga?”

Sokrates ignoreeris mu küsimust.

Me vaikisime, samal ajal kui Sokrates asus valmistama üht oma krõmpsuvatest toorsalatitest. Siis tuli mulle pähe veel üks küsimus. „Niisiis, kuidas seda teha? Kuidas end teadvuse valgusele avada?"

Sokrates vastas mu küsimusele küsimusega, öeldes: „Mida sa teed, kui sa midagi näha tahad?”

Turtsatasin naerma. „Noh, ma lihtsalt vaatan! Kas sa pead silmas meditatsiooni?”

„Asja tuum on järgmine,” ütles ta äkki, ise köögivilju viiludeks ja kuubikuteks lõigates. „Meditatsioon koosneb kahest samaaegselt asetleidvast protsessist: üks neist on enesesse vaatamine – kõikide esilekerkivate mõtete ja tunnete teadvustamine. Teine aga hõlmab lahtilaskmist – esilekerkivate mõtetega seotud sideme katkestamist. Just nii vabastadki sa oma meele.”

„Arvan, et saan aru, mida sa mõtled.”

„No ehk oled kuulnud lugu meditatsiooniõpilasest, kes istus koos väikese praktikute rühmaga sügavas vaikuses. Kohutatuna nägemustest, mis olid tulvil verd, surma ja kurje vaime, tõusis ta püsti, läks õpetaja juurde ja sosistas: „Roshi, nägin just jubedat nägemust!” „Lase see lahti,” sõnas õpetaja. Mõni päev hiljem aga nautis õpilane juba erootilisi fantaasiaid, pilguheite elu mõtte ja tähenduse juurde ning nägi nägemusi inglitest – ühesõnaga tulevärki. Kuid siis tuli õpetaja kepiga tema selja taha, äsas talle ja ütles: „Lase see lahti!”

Naersin selle loo peale ja laususin: „Tead, Sok, ma olen mõelnud...” Kuid Sokrates lajatas mulle porgandiga vastu pead, öeldes: „Lase see lahti!”


Katkend pärineb Dan Millmani raamatust
"Rahumeelse sõdalase tee"