MAGDALEENA KÄSIKIRI
Tom Kenyon & Judi Sion

Katkendeid raamatust

Tomi sissejuhatus „Magdaleena käsikirja“ juurde

 

Isiklikult minu jaoks on selle käsikirjaga kaasnenud äärmiselt suured väljakutsed. Esiteks, see on kanaldatud, ning ma olin veendunud, et jätsin sedasorti raamatute kirjutamise juba pärast „Hathori materjali“ (avaldati kirjastuse Orb Publication Group poolt) ilmumist...

 

Tänaseks on kanaldavate inimeste hulk, nii asjaarmastajate kui professionaalide seas, määratult suurenenud. Minu arvates on see märk kollektiivselt teadvuselt, et oleme leidmas juurdepääsu nii oma psühholoogilise kui vaimse sügavuse juurde. Paljud inimesed kogevad vaimseid kogemusi esilekutsuvaid kriise või ootamatuid ülevalamisi, mille tagajärjel nende maailmavaade väga kiiresti ja radikaalselt teiseneb. Ma usun, et järgneva paarikümne aasta jooksul näeme neid psühho­loogilis-vaimseid kriise veelgi sagedamini – sedamööda, kuidas meie kollektiivsest teadvusest uus müüdistik pinnale kerkima hakkab.

 

Antud kontekstis ei ole kanaldamine muud kui sõnum meie enda olemuse sügavusest. Kuid nagu ma nooruses asjaarmastajana kanaldamist harrastades juba kogesin, ei ole mitte kõik sellest sügavusest leitav ilmtingimata esiletoomist väärt. Ent sellegipoolest tõuseb aeg-ajalt ka sodi pinnale, nii nagu vana king või roostetanud õllepurk jõepõhjast üles kerkivad.

 

Üks ülesannetest, mis iga kanaldaja ees seisab, on eraldada väärtuslik tühisest, ülendav ohtlikust. Ainuüksi asjaolu, et informatsioon pärineb teiselt poolt tavateadvuse piirimaid, ei lisa sellele veel suuremat autoriteeti, kui võib omistada juhuslikult tänaval kuuldud sõnadele.

 

Tegelikult, kui keegi ulatab mulle mõne materjali väitega, et see on kanaldatud, muutun kohe ettevaatlikuks. Ja kui mõni teise maailma asukas n-ö minu ukselävele ilmub, otsin ma tema loogikas kohe puudusi ja vajakajäämisi. Sean üles lõkse. Kui need olendid teevad testid läbi, olen juba rohkem valmis kuulama, mida neil mulle öelda on. Kuid ma jätan endale alati õiguse anda lõplik hinnang. Kui see, mida nad mulle räägivad, ei oma minu jaoks tähendust, lasen nende jutu lihtsalt kõrvust mööda.

 

Ja ometi juhtus, et vaatamata mu suurele vastumeelsusele kanaldamise suhtes, ilmus ühel ööl Šveitsis Zürichis meile Magdaleena. Mu elukaaslane Judi oli minult küsinud, kas ma ei saaks mingitki informatsiooni Magdaleena kohta, kuna olime peatselt suundumas Saintes-Maries-de-la-Meri – paika, kuhu väidetavalt saabus pärast Yeshua ristilöömist ka Magdaleena...

 

Sulgesin silmad ning sisenesin kergesse transsi. Otsekohe ilmus mu vaimusilma ette olend, kes väitis end olevat Magdaleena. Ta hakkas dikteerima käsikirja, mida nüüd käes hoiate. Paljude sessioonide jooksul kõneles ta jõuliselt, esitades oma mõtteid vaieldamatu selgusega. Iga ta sõna oli täpne ning kogu toa atmosfäär täitus nende sessioonide ajal otsekui elektrilise laenguga.

 

Nüüd, mõned kuud hiljem, kui vaatan seda käsikirja kriitiku pilguga, olen mitmel põhjusel löödud. Esiteks on tegemist minu isikliku hirmuga lisada omapoolne panus niigi üleküllastunud kanaldatud raamatute hulgale. See on küll viimane asi, mida keegi meist vajab, ütlen ma enesele.

 

Kuid see materjal ise on väga eriline ega sarnane millegagi, millega olen varem kokku puutunud. Olles üle kolme aastakümne sisemist alkeemiat õppinud, valdab mind ikka veel hämmastus – nii maailma alkeemiliste traditsioonide omavaheliste sarnasuste kui erinevuste tõttu. Ning ma olen teinud üheks oma isiklikuks eesmärgiks kõiki neid rohkearvulisi teadvust transformeerivaid ja tõstvaid meetodeid tundma õppida. Antud perspektiivist vaadatuna on tehnikad, mida Magdaleena pakub, üsna erakordsed. Vaimse pragmaatikuna olen alati kõike esmalt enda peal katsetanud. Kui miski töötab, siis võtan selle kasutusele. Kui mitte, heidan üle parda. Ja ma olen ise Magdaleena poolt kirjeldatud meetodeid rakendanud ning need toimivad. Tegelikult toimivad need lausa erakordselt hästi. Kui päris aus olla, siis võin täie kindlusega väita, et nende meetodite järgimine on rikastanud ka mu teiste alkeemiliste praktikatega kaasnevaid kogemusi – sõltumata liinist, kust need pärit on.

 

Igatahes juhtis see kõik mind ühe ja lõpliku loogilise järelduseni. Nende kaasuurijate jaoks, keda huvitab sisemine alkeemia ja kes otsivad vaimse transformatsiooniga kaasnevaid sügavaid kogemusi, nagu ka nende jaoks, kes igatsevad Püha Suhet, võib käesolev materjal osutuda hindamatuks. Sel põhjusel olengi otsustanud käsikirja avaldada.

 

Mõned probleemid on ikkagi jäänud. Armastan täpsust. Ning ei ole mingit moodust, kuidas kindlaks teha, kas see lugu on tõene või mitte. Magdaleena legendist on nii palju versioone ja see kõik juhtus nii kaua aega tagasi, et ma kahtlen, kas me tõde kunagi täielikult teada saame – vähemalt objektiivses mõttes.

 

Kuid ma leidsin Magdaleena loo, mida nende sessioonide käigus meie silme ette maaliti, väga tõetruu olevat. Mõned osad sellest paistavad mulle nii siiani. Siiski on suurem osa sellest jutustusest minu jaoks ikkagi lihtsalt üks järjekordne lugu – mis võib olla tõene, aga ei pruugi.

 

Olles inimene, kes on kindlalt ankurdunud (mõni ütleks võib-olla, et neetud) loogika kallastele, ei saa ma teile öelda, kas see lugu vastab tõele või mitte. Ja see häirib mind. Kuid ma võin kinnitada, et Magdaleena poolt jagatud meetodid ja tema vaimsed äratundmised on erakordsed. Ning seega, olles käsikirja uuesti läbi vaadanud, lasin ma jutustuse n-ö vette tagasi, ent talletasin meetodid. Ja ma palun teilgi sedasama teha. Lugege seda oma südame ja mõistusega. Talletage see, mis on teie jaoks väärtuslik, ning heitke ülejäänu kõrvale.

 

Mõistan ka seda, et käesolev raamat võib olla vastuolus paljude ringkondade tõekspidamistega. Siiski arvan, et on õige see maailmale kättesaadavaks teha. Kui käsikiri ka midagi rohkemat ei anna, kui paneb inimesi siin käsitletud teemade kohta küsimusi esitama, on raamat juba oma olemasolu õigustanud. Lõppude lõpuks on aeg, et lööks kõikuma kristlikku maailma valitsenud väärarusaam naispoole väärtusetusest.

 

Nende jaoks aga, kes otsivad sügavamat arusaamist sisemise alkeemia kui teadvust transformeeriva meetodi kohta, kõneleb see materjal arvatavasti iseenese eest.

 

Käsikirja ülelugemise ajal juhtus üks naljakas asi. No vaadake, siin ma nüüd olin ja lugesin käsikirja ratsionaalse ja kriitilise lähenemisnurga alt. Kui kaalusin, kas avaldada seda või mitte, ilmus mulle Isis – jah, Isis. Ta palus mul raamat nii ruttu kui võimalik välja anda.

 

No mida saab üks mees selle peale teha?

 

***

Judi sissejuhatus „Magdaleena käsikirja“ juurde


See juhtus ühel külmal udusel ööl Zürichis (Šveitsis). Olime söönud suurepärase eine meie lemmikus Tai restoranis, mis asub otse Alstadti hotelli kõrval, ning meil oli külluses vaba aega – haruldane aken meie elus. Oli teisipäev, 30. november aastal 2000. Olin tundnud üha kasvavat ning kirglikku huvi Magdaleena, nii arhetüübi kui reaalse isiku vastu. Kes ta tegelikult oli?

Nii palju meie tsivilisatsioonis ning arusaamades, mille keskel me päevast päeva elame, põhineb tema häbimärgistamisel kiriku poolt. Just seetõttu tembeldatigi kõik naised hooradeks ning naiselikkust on ikka peetud millekski häbiväärseks. Häbimärgistamise tõttu – ja tegu polnud ei millegi vähemaga kui Jumaluse enda põrmusurumisega ja kuuma rauaga tema ihu põletamisega – on naispool kandnud eneses häbi ning teda on peetud „vähemaks“ rohkem kui 2000 aasta vältel.

Kirikul ei olnud absoluutselt mitte mingit alust Magdaleenat hooraks nimetada. Pole ühtegi sõna algtekstides, mis seda süüdistust kinnitaksid. Tegelikult tembeldati ta prostituudiks alles Nikaia kirikukogus, keiser Constantinuse korraldusel. Põhjuseks oli vajadus tugevdada patriarhaati, õõnestada naispoole autoriteeti, häbistada kõike naiselikku ning ühendada mitmed erinevad usuvoolud populaarse, ent alles kujuneva religiooniga, mida nimetati kristluseks. Kõike seda tehti Rooma riigi heaks ja valitsuse tugevdamiseks.

Mis oli Maarja Magdaleena hooraks tembeldamise põhjus? Kadedus ja hirm naiseliku väe ees, eelkõige just sellise väe ees, mida esindas Magdaleena.

Ma ei ole kunagi uskunud, et oleksime sündinud patustena, nagu ma pole ka kunagi uskunud, et Maarja Magdaleena või teised naised tema seisusest võinuksid olla hoorad. Ning ma pole kunagi kujutanud Jeesus Kristust ette kui vaga, tsölibaadis elavat, meist kõigist pühamat fanaatilist jumalakuulutajat.

Aastaid tagasi olin Lõuna-Prantsusmaal Magdaleena jälgi ajanud ning soovisin nüüd sama tee, mille mu süda oli leidnud, uuesti läbi käia koos Tomiga, oma Armastatuga.

Kuid ma kartsin usaldada omaenese südant ning igatsesin kangesti veidi rohkem taustinformatsiooni saada. Ma tahtsin kuulda Magdaleena lugu. Ma tahtsin rohkemat kui lugu. Ma tahtsin tõde. Mäletan, kuidas ütlesin Tomile, et usaldaksin ainult tema poolt läbitoodud lugu, kuna hindan nii kõrgelt tema ausust ja võimet luua ühendust õige allikaga. Ja nii ma siis küsisingi Tomilt, kas ta ei tahaks Magdaleenaga ühendust võtta.

Kuid nüüd pean ma teile rääkima sellest, et Tomile ei meeldi üldse kanaldada! Teadlane ja müstik tema sees võitlevad omavahel pidevalt. Ning ma armastan neid mõlemaid, võrdselt. Enamasti ma lihtsalt jälgin kõrvalt, kuidas teadlane tõe kaunile valgusele, mille müstik on esile kutsunud, viimaks teed annab. Ja lõppude lõpuks sünnivad sellest tantsust suured õpetused, mida esitatakse maailmale teaduslikku vormi valatuna, nagu nõuab meie ajastu rumalus. Olgu siis nii.

Kuid see õhtu oli mulle mingil põhjusel armulik. Küsisin, kas Tom ei tahaks püüda Magdaleenaga ühendust võtta.

Ning ta vastas: „Hea küll.“

„Millal?“ küsisin ma hinge kinni pidades.

„Kohe praegu?“

Ta heitis voodile pikali ning mina haarasin oma sülearvuti. Õige pea astus ta isiksus kõrvale, andes teed Hathoritele, kes tulid häälestama Tomi närvisüsteemi, mida nad muide pidevalt teevad, et liigselt protesteerivat teadlast vaigistada.

Ja siis ta saabus. Kogu tuba täitus väest ja intensiivsest elektrilisest kohalolekust, mida tundsin oma sõrmeotstes. Mu sõrmed värisesid klaviatuuril, kui ta rääkima hakkas. Oli tunne, nagu küünitaks igavik ise end aegadevahelist lõhet sulgema. Ta oli kohal. Meie olime kohal. Tundide klaasjas pealispind mõranes ja aeg peatus.

Ma loodan, et ei unusta kunagi tema sõnade kõla. Ma vannun, et ei unusta kunagi olemast tänulik selle tõe eest, Tomi avatud südame eest, Yeshua autunde eest ning usalduse eest, mille kinkis mulle Magdaleena, jutustades oma lugu...

Paljudel kordadel, mõnd eriti südantliigutavat episoodi jutustades, pidi ta peatuma, kuna sel ajal, kui ta mulle oma lugu rääkis, koges Tom tugevaid emotsioone ning tõi kuuldavale oigeid ja nuuksatusi.

Siis ütles ta mulle: „See kanal tunneb neid tundeid, mida sulle kirjeldan.“

Mu süda paisub armastusest Tomi vastu, sest ta tundis, ehkki vaid hetkeks, mida võis tunda Magdaleena, kes armastas sellist meest nagu Yeshua ning kaotas ta surmale inimkonna päästmise nimel. Ning mu süda paisub ka armastusest Yeshua vastu, keda olen mõistnud alles pärast Magdaleena loo kuulmist ja selles peituva tõe äratundmist. Ta armastas naist nii väga, et oleks peaaegu tegemata jätnud selle, mida oli tulnud tegema...

Kutsusime teda veel üks kord Orcase saarel. Ta rääkis käsikirja avaldamise otsustavast tähtsusest Kosmilise Ema tagasipöördumisel. Ta ütles: „See saab olema kogu planeedi, galaktika, universumi ning ka sealt edasi tulevate alade hüvanguks.“ Ta ütles veel, et kutsub inimesi üle kogu maailma seda tõde kuulma, ning need, kes on selleks valmis, leiavad käsikirja – ühel või teisel viisil.

Ta õnnitleb teid selle puhul, et olete kuulnud tema kutset, ja tänab teid kogu südamest nii enda kui Kosmilise Ema nimel selle eest, et olete siin. Ta ütleb ka, et mitte miski ei saa enam kunagi endiseks.



Magdaleena käsikiri

– Üks –

Kasvasin üles keskkonnas, kus mõisteti maagiat. Mu isa pärines Mesopotaamiast, mu ema Egiptusest. Enne mu sündi palus ema Isist, et too õnnistaks teda lapsega. See laps olen mina. Ja kutsuti mind Maarja Magdaleenaks.

Kui olin saanud 12–aastaseks, saadeti mind õppima salajasse pühitsetute ordusse, õdede hulka Isise tiibade varjus. Sain väljaõppe Egiptuse salateaduste tundmises. Õppisin Horose alkeemiat ja Isise seksuaalmaagiat. Kui kohtasin teda, keda teie Yeshuaks kutsute, olin kõik oma pühitsused läbi teinud. Mind oli selleks kohtumiseks ette valmistatud.

Evangeeliumides vihjatakse, et olin prostituut, kuna pühitsetud meie ordust kandsid käsivarre ümber maokujutisega kuldset võru. Sellest teati, et valdame seksuaalmaagiat. Ja heebrealaste silmis olime me prostituudid.

Kui nägin Yeshuat ning meie pilgud kohtusid, mõistsin, et oleme saatuse poolt teineteise jaoks määratud.

See, millest ma teile nüüd räägin, ei ole laiemalt teada. Seda teadsid vaid need, kes olid mu kõrval. Paljud legendid jutustavad juhtunust. Kuid minu jaoks on see lugu suurimast armastusest. See, et Yeshual oli nägemus, mis hõlmas kogu maailma, ei puudutanud mind. Minu lugu on armastuselugu.

Paljud inimesed järgisid Yeshuat. Ja võimalusi meil omavahel kahekesi koos olla polnud just palju.

See lugu ei ole kirjas evangeeliumides, sest mitte keegi ei teadnud meist, välja arvatud meie kõige lähemad sõbrad. Kuid enne kui Yeshua Ketsemani aeda läks, sigitasime lapse, kelle nimeks sai Sar’h.


– Kaks –

Lugu, millest ma teile nüüd jutustada kavatsen, võib kõlada veidi uskumatuna.

Ma mäletan roostikku Maries-de-la-Meris, ehkki seda kohta siis veel nii ei nimetatud. See oli paik, kus meie laev randus. Sar’h oli alles üsna väike. Ta polnud aastanegi. Mind lõhestas lein ja hämmastus.

Olin seal, kui Yeshua risti löödi, nägin teda hauakambris, kui koos ta emaga teda surilinasse mähkisime. Jään alatiseks mäletama mürri lõhna. See oli üks võietest, mida kasutasime.

Yeshua ilmus mulle hiilgavas valguses. Ma ei suutnud uskuda oma silmi ja nii puudutasin ta haavu. Jüngrid tundsid armukadedust, et ta kõigepealt minu juurde tuli.

Tekitas kummalise tunde, et mu armastatu oli läinud teise ilma, samal ajal kui mina ja meie tütar Vahemerd ületasime. Egiptuses, kuhu olime suundunud kõigepealt, polnud meil enam turvaline olla, seega tuli meil edasi liikuda.

Siirdusime maale, millest hiljem sai Prantsusmaa, kuid tol ajal oli see veel täiesti metsik paik. Meid võtsid vastu Isise preestrinnad, kes saatsid meid põhja poole, druiidide kaitse alla, sest Isis oli nendega kõnelenud, ja nad olid kuulnud üleskutset kaitsta Isise tütart Sar’hi. Ja nii suundusime me põhja, üle teise suure veekogu, et maabuda maal, millest kunagi pidi saama Inglismaa.

Ja salaja toimetati meid druiidide poolt nende kõige pühamate paikade südamesse, Glastonbury mäele. Kuigi siin oli meil turvalisem kui Israelis või Egiptuses, ulatus Rooma mõju ka Inglismaale, seepärast varjasime me end.

Elasime seal kandis palju aastaid ning Sar’h abiellus mehega, kelle järeltulijatest said templirüütlid. Mina aga suundusin põhjapoole, Walesi, ning elasin oma ülejäänud päevad mere ääres.

Pean ütlema, et noil aastatel, mil elasin üksinda mere ääres, külastas Yeshua mind sageli. Muidugi ei olnud see nii nagu varem, kuna tema keha oli nüüd rohkem energia kui liha, rohkem valgus, kuid sellegipoolest oli suur õnn temaga taas koos olla.

Kui surin, viibis ta mu kõrval ning viis mu sinna, mida mõned nimetavad taevaks, kuid mis tegelikult on vaid paik hingetasandil.


– Kolm –

Alustan oma lugu kohtumisest allikal, sest nii mitmeski mõttes sai mu elu tegelikult alguse just seal. Kõik eelnevad aastad olid vaid ettevalmistus selleks kohtumiseks.

Juba hommikul teadsin, et midagi on juhtumas, kuna mind valdas seletamatu erutus – värin käsivartes ja jalgades –, veel enne kui temaga kohtusin. Olin allikal, kui ta saabus. Olin oma kannu süvikusse lasknud ning tema aitas mul selle üles tõsta. Mõned apostlid nägid mu kuldset maokujulist käevõru, ning eeldades, et olen hoor, olid jahmunud, et Õpetaja kedagi säärast aitab.

Kuid see ei puudutanud mind. Viibisin otsekui teises maailmas, kuhu olin kantud Yeshua silmade poolt. Kui meie pilgud kohtusid, valdas mind tunne, otsekui vaataksin igavikku, ning ma teadsin, et tema oli see, kelle jaoks mind oli ette valmistatud – ja seda teadis ka tema.

Ma liitusin nendega, kes teda järgisid, ning õhtuti eraldusime me teistest. Seda ei juhtunud küll igal õhtul, sest pidevalt vajas keegi ta abi.

Mina, kes ma olin saanud väljaõppe Horose alkeemias ja Isise seksuaalmaagias, ning keda mu õpetajad olid arvanud kaugelejõudnute hulka, tundsin end esmakordselt Yeshua käte vahelt leides väriseva naisena, ning ma pidin enesega võitlema, et leida üles keskmine kanal, mis kandis mu läbi kirelõõma kõrgeima troonini, sest nii nõudis mu ettevalmistus.

Yeshua ja mina rakendasime tehnikaid, mida ma tundsin, kõrvuti meetoditega, mida tema oli õppinud Egiptuses, et laadida tema Ka’d, tema energiakeha, suurema väe ja valgusega, nii et ta suudaks kergema vaevaga aidata neid, kes abi saamiseks tema poole pöördusid. Ja nii ka sündis.

Ning siiani leian irooniat selles, et evangeeliumid kajastavad meie kohtumist allikal, kuhu jõudes Yeshua mind eest leidis. Sest neil paljudel öödel, mis veetsime Yeshuaga kahekesi, tuli ta minu allikale, et ammutada minust Isise väge, et ehitada üles ja tugevdada iseennast.


– Neli –

Ma vaatan tagasi sellele ajale, nagu olnuks see kõik vaid unenägu. Ja ometi – nii ere ja kirgas. Mu süda väriseb, kui meenutan toimunut, justkui oleks see alles eile aset leidnud. Esimene öö Yeshuaga kangastub mu silme ees nii selgena, nagu on taevas Jeruusalemma kohal.

Kui olin suutnud ületada oma naiselikud ihad ning tõusta vaimse alkeemia rajale, milles olin saanud väljaõppe, võisin näha Yeshuat vaimu kujul – juba siis – särava ja valgust kiirgavana.

Tuvi ta pea kohal heitis kuldseid valguskiiri. Ka Saalomoni, Hatori, Isise, Anubise ja Osirise pitserid olid tema vaimukehal nähtavad. Need olid märgiks, et ta oli nimetatud pühitsused läbi teinud. Seal oli ka teisi sümboleid, mille tähendust ma ei mõistnud, sest need pärinesid kultuuridest, mille kohta mul teadmised puudusid. Kuid Egiptuse pitseritest järeldasin, et ta kulgeb Ülijumal Horose teed.

Kuid ta polnud veel läbinud surmapühitsust ning oma värisevas südames teadsin, et seepärast olemegi seekord kokku juhitud – et aitaksin tal tugevdada tema hinge Isise ja Kosmilise Ema väega, nii et ta võiks läbida pimeduseportaali ja saada Horoseks.

Sel ööl, pärast seda, kui olime armastanud, lõiminud ja sulandanud ühte oma vaimukehad, kui alkeemiline protsess meie vahel oli käivitunud, jäi Yeshua magama. Kui hoidsin teda oma käte vahel, tundsin eneses muutust, soovi teda kaitsta, igatsust jääda temaga alatiseks, ning teadmist – mis oli külm nagu noatera –, et meid lahutavad jõud, mis on suuremad minu igatsusest...


– Kolmkümmend kaks –

Olin täiesti rahul, et võisin seal (taevas) viibida ning kanda tema (Yeshua) olemust oma südames ja meeles, ent nüüd tuli minu juurde Isis ise ja ütles, et on saabunud aeg jutustada minu lugu... nii et kaks tuhat aastat valitsenud valed võiksid saada kummutatud... sest jumalik naispool naaseb tasakaalustama meespoolt... ning Kosmiline Ema ilmutab end aegade lõpu alguses taas kord.

Ja nii ma siis paljastangi ühe kõigi aegade suurima kaotsiläinud saladuse: nimelt kui Vaim ehk meesprintsiip soovib Mateeriast läbiviivalt teekonnalt tagasi iseendasse pöörduda, vajab ta selleks naisprintsiibi ehk Mateeria enese sisemise tarkuse abi.

Kuid meesprintsiibi solaarvalgusest täidetud perspektiivist vaadatuna peidab naisprintsiip endas tumedat, niisket ja ohtlikku kuristikku. Solaarprintsiip tunneb end lunaaraspekti pimedusest ohustatuna. Ent üksnes Päikese ja Kuu ühinemises, mees- ja naisprintsiibi liitumises, ekviliibriumis, energeetilises tasakaalus saab aset leida tõeline valgustumine.

Kui Yeshua valmistus koos minuga enne Ketsemani aeda oma katsumuseks, kehastasin ma Isist. Ma olin Isis. Ei olnud vahet Isise ja minu vahel. Mind oli ette valmistatud, et niisugust samastumist tagada. Ja nii Yeshua, olles Päike, solaarprintsiip, mis manifesteerus materiaalses maailmas, ühines minuga, Kuuga. Tegelikult oli ta ühinenud Isise endaga ning tema ülendumist ei oleks ilma Isise abita aset leidnud. Tema on Kosmiline Ema. Teised kultuurid nimetavad teda teiste nimedega, kuid ta jääb alati samaks.

Vastavalt sellele, mil määral suudab meespühitsetu puhata oma Armastatuga ühiselt loodud magnetväljades ning tõmmata endasse nende väljade energiat, suudab ta ka luua ühendust Isise enesega, Kosmilise Emaga, kogu aegruumi olemusega.

Vastavalt sellele, kuivõrd naispühitsetu suudab alistuda neile magnetväljadele ning lasta lahti omaenda olemus, saab temast Isis ise. Kui need kaks sündmust kosmoloogilisel tasandil aset leiavad, häälestub meespühitsetu energeetiliselt Osirisele ning naispühitsetust saab Isis, ning nende omavahel segunevatest magnetväljadest sünnib Horos – selle vahega, et antud juhul ei võta Horos lapse kuju. Horos tekib ja tõuseb lendu pühitsetute Ka-kehades. Neid tõstetakse väga otseses mõttes. Nad võivad nüüd rännata läbi omaenese olemuses asuvate taevaste.

Tõde on see, et Osiris ei saa tõusta ilma Isiseta, nagu ka Isis ei saa tõusta ilma Osiriseta. Ülijumal Horos sünnib nende kahe ühinemisest tekkivatest magnetväljadest.

Meespühitsetu, olles oma loomult elektriline, arvab, et ta saab seda ka üksnes solaarjõududele tuginedes juhtuma panna, kuid ta ei saa.

Isis ootab, et mees seda mõistaks, kuid ta ei mõista.

Sajandeid on Isis oodanud ning nüüd oleme jõudnud aegade lõpu algusesse ning surve on väga tugev. See on ka üks põhjus, miks olen esile astunud.

Need meessoost pühitsetud, kes on võimelised leidma enese seest üles salajased teerajad ning alistuma Isise väele, mida kannavad endas nende Armastatud, või mis – juhul kui nad praktiseerivad üksiku teed – ilmutub nende endi loomustes, teadku, et te ei tee seda ainult iseendi, vaid kogu inimkonna heaks.

Kui inimene hakkab praktiseerima Isise seksuaalmaagiat, mõistab ta peagi, et tal ei ole võimalik teha seda ainult iseenda heaks. Need praktikad ülendavad pühitsetu kiiresti elavaks müüdiks oma kõige kõrgemas tähenduses, sest nagu me juba enne mainisime, saab meespühitsetust Osiris ja naispühitsetust Isis ise... ning nendevahelistest külgetõmbejõududest sünnib Horos.

Nende jaoks, kes praktiseerivad üksinda, saab see teoks lunaar- ja solaarkanalite vahelisest külgetõmbejõust. Kui peamine praktika, mida eespool käsitlesime, on selgeks saanud, hakkab Kuu Must Madu, kes kannab eneses Tühjuse olemust, Ka-kehas võppuma ja värisema, küllaltki sarnaselt sellega, nagu naispühitsetu võpub ja väreleb seksuaalmaagiat praktiseerides mehe käte vahel.

Kui pühitsetu praktiseerib üksiku teed, siis saavad Päikese Kuldne Madu ja Kuu Must Madu kokku tema peas, ning magnetväljad, mis tekivad madude ristumisest tšakrates ehk pitserites, sünnitavad Horose.

Seega pole lõppkokkuvõttes tähtsust, kas seda praktikat teostatakse üksi või koos partneriga, sest see, mis peab ilmnema, on sama. Päike ja Kuu peavad saama tasakaalustatud ning siis leiab aset Valgustumine, mida me nimetame Horose sünniks.
 

– Kolmkümmend kolm –

Olen kinkinud teile oma loo ja need õpetused sügavaima lootusega, et leiate tee iseeneses peituva suuruseni, sest just seda vajab maailm praegu rohkem kui kunagi varem.

Loodan ka, et saate oma tõusuteel abi minu äratundmistest ja taipamistest ning et teid täidab samasugune inspiratsioon, nagu täitis mind selle imelise ja vägeva olendi tõttu, keda teie kutsute Yeshuaks, mina aga oma Armastatuks.

Neile, kel on julgust praktiseerida Horose alkeemiat, ning neile, kes valivad elamise Pühas Suhtes kas iseendaga või kellegi teisega, annan ma oma õnnistuse.

Saatku Kosmilise Ema õnnistused teid teie teekonnal iseenese juurde. Saagu rada Päikese ja Kuu vahel nähtavaks.

Kõige Elava Vaim, ole mulle tunnistajaks. Aamen.

– Maarja Magdaleena –

 

Alkeemiline suhe
Tom Kenyon

Enamasti sarnanevad inimsuhted pokkerimänguga. Teeme kõik võimaliku, et teiste üle kontrolli saavutada. Ja kui see ei õnnestu, siis me blufime. Me teeskleme end omavat kaarte, mida meil tegelikult pole. Me petame ja valetame.

Ja kuigi paljud suhted meie postmodernsel ajal just sellised ongi, pole Käsikirjas kirjeldatud Püha Suhe kaugeltki selline.

Lubage mul siinkohal olla väga aus. Püha Suhe ei ole kõigile jõukohane. Tegelikult ma arvan, et inimesi, kes suudaksid või kasvõi sooviksid seda kogeda, on kaugelt vähem kui neid, kes eelistavad mängida emotsionaalseid kaardimänge.

Püha Suhe nõuab ülimat ausust, nii iseenda kui oma partneri vastu. Selle asemel et oma kaarte varjata, laome need lauale – kõik oma lootused ja hirmud, kõik oma väiklased ja armukadedad mõtted, intriigid ja salasepitsused. Kõik need on teadvustatud ja valguse kätte asetatud, kus teie partner neid näha võib. Ja tema peab vastama samaga. Pühast Suhtest ei tule midagi välja, kui tagauksed on lahti jäetud ja meeles mõlgub põgenemise võimalus. Püha Suhe ei toimi, kui mõlemad partnerid pole teineteisega täielikult ja lõpuni ausad.

Selline radikaalne ausus on nõutav, kuna ilma aususeta alkeemiline suhe lihtsalt ei toimi. Võib-olla on see paljude jaoks uudis, isegi sisemise alkeemia õpilastele, sest intiimsuhete dünaamikat käsitletakse neljas peamises alkeemilises koolkonnas (Egiptuse alkeemias, taoismis, tantrajoogas ja tantristlikus budismis) suhteliselt harva.

Seega pean õigeks lähemalt selgitada, mida ma silmas pean, et rajada mingigi alusmüür. Nii nagu alkeemia puhul ikka, on ka selles töös tegu ühe vormi muundamisega teiseks. Antud juhul on muudetavaks vormiks kahe inimese vahel toimuva harjumuspärase suhte sisemine dünaamika. Teatud aja jooksul muutub ju kõik harjumuspäraseks. Suhte algusjärgus kogetud elusolekutunne hakkab hajuma.

Partnerid muutuvad rohkemal või vähemal määral ebateadlikeks. On karm tõsiasi, et suhte elavana hoidmiseks tuleb pidevalt selle vajadusest teadlik olla ning pingutada.

Paljud suhted lagunevad, sest partnerid kas ei soovi või ei oska selle säilitamiseks vajalikul määral pingutada. Selle asemel et kogeda suhtes igat hetke uuena, tekib aja jooksul teatud igavus – see, mis varem erutavalt mõjus, on muutunud tüütuks. Mis veelgi hullem, tekib psühholoogiline ja emotsionaalne letargia, kus mõlemad partnerid annavad järele ebateadliku toimimise nüristavale mõjule.

Sedalaadi ebateadlikkus on hingekell hingelisele ärkvelolekule ja mõistmisvõimele, ning kuigi seda harva mainitakse, mõjub selline autopiloodi peal toimimine halvasti ka inimese vaimsele elule.

Seega vajab Pühas Suhtes muutmist partnerite omavaheline harjumuspärane suhtlemine.

Sarnaselt kõigi teiste alkeemia vormidega on ka siin vaja anumat ehk keskkonda, kus reaktsioonid aset leiaksid. Antud juhul tagab võimaluse muundumiseks turvalisuse ja vastastikuse tunnustamise õhkkond.

Kui turvatundest või teineteise mõistmisest jääb vajaka, ei saa sedalaadi alkeemiat rakendada. Ja kui olete otsustanud, et soovite sellega oma suhtes siiski katsetada, soovitan teil esmalt olukorda analüüsida. Kaaluge ausalt, kas tunnete end kaitstult ja mõistetuna. Kui ei, siis raiskate lihtsalt aega, püüdes alustada oma praeguse partneriga alkeemilist suhet. Selle asemel soovitan suunata oma tähelepanu Käsikirjas kirjeldatud üksinda praktiseerimisele ja teostada seda. Kui aga tahate endiselt seda koos oma partneriga katsetada, hakake talle rääkima oma ohutundest või tunnustuse vajadusest – kõigest sellest, mis teid häirib. Siis ja ainult siis, kui olete need probleemid omavahel ära lahendanud, võite hakata kaaluma alkeemia praktiseerimist...


Mõned meist väljuvad oma lapsepõlve sepikojast (kus meie iseloomumõõgad valmis taoti) teravate mõõkadega, teiste mõõgad on nürid. Osa hoiab oma mõõku hõlma all, teised ei suuda end üldse ohjeldada.

Terasega on nii, et pärast sepikojast lahkumist jääb ta püsima talle algselt antud kujul. Üks väheseid võimalusi, millega sulamile üldse on võimalik uut kuju anda, on terase kuumutamine esmavaluga võrdsel temperatuuril.

Kui valime Püha Suhte ja sellega seotud alkeemia, läheme vabatahtlikult sepikotta tagasi. Kuumus, mis tekib kahe inimese vahel, kelle neuroosid teineteise vastu hõõrduvad, võib olla väga intensiivne. Kui mõlemad leiavad endas julgust olla nii enda kui teise vastu ka neil põletavatel hetkedel lõpuni ausad, siis on võimalik neid psühholoogilisi sulameid muuta. Ja sel juhul lisandub ka suhtesse uus tasand, mis on rajatud tõe energiale.

Asi on selles, et enamik meist teeb ükskõik mida, et ainult seda psühholoogilist kuumust vältida. Kui olukord läheb ebamugavaks, annavad paljud jalgadele valu ja põgenevad. Mõne jaoks tähendab see sõna-sõnalt koti kokku pakkimist ja linnast või vähemalt silma alt lahkumist. Teiste jaoks tähendab see, et ollakse küll füüsiliselt kohal, aga emotsionaalselt enam mitte. Inimene muutub tuimaks ja temast saab automaat. Ta liigub ja räägib peaaegu normaalselt, aga on sügavale iseendasse peitu pugenud. On ka neid, kes tuimestavad end alkoholi või narkootikumidega. Ja mõned teevad seda televisiooni abil. Lõppude lõpuks oleme ju meie, inimesed, küllalt arukad ja leidlikud. Oskame välja mõelda igasuguseid võimalusi, et vaid iseendaga silmitsi seismist vältida. Ja selliseid võimalusi on nii palju, et ma ei jõuaks neid siinkohal üles lugeda. Arvan, et olete juba mõistnud, et põhiküsimus seisneb hoopis selles: mida teete teie, kui asjad psühholoogiliselt liiga kuumaks lähevad? Mida ette võtate, kui tunnete, et kohe-kohe juhtub midagi sellist, mida te sugugi ei soovi kogeda?

Püha Suhte praktiseerijatele on sellised tunded kutseks keskenduda käesolevale hetkele. Nüüd on aeg olla lõpuni aus. See on ka aeg, mil mõlemal partneril tuleb väljendada oma tõelisi tundeid, ükskõik kui piinlikud või hirmutavad need ka ei oleks. Teineteisele oma tõde paljastades siseneb suhte dünaamikasse uus, ergastav element. Aususe tulemuseks on mõistmisvõime avardumine. Ja seal, kus on mõistmine, eksisteerib ka lootus teadlikkuse tekkimisele, mis omakorda võibki muutuse esile kutsuda.

See peatükk ei ole suhte alkeemia käsiraamat. Pigem on tegemist hoiatusega. Ka Magdaleena vihjas kirjeldatud nähtusele oma Käsikirjas, nimetades seda ohtu lennutakistusteks. Kas ei kõla eksootiliselt? Aga kui takistus on otse su ees, ei ole see kaugeltki eksootiline. Asi on eksootikast väga kaugel, kui suhte sepikojas nii kuumaks läheb, et tunnete end psühholoogilises mõttes koost lagunemas. Nõuab tõelist vaprust ja meelekindlust, et sepikojast mitte lahkuda, kui kuumus teie stabiilset minapilti nõrgestama hakkab. Vähesed on valmis paistma lolli, ara, tühise või armukadedana. Sageli kasutame kõikvõimalikke keerukaid võtteid, et neid tundeid nii iseenda kui teiste eest varjata.

Pühas Suhtes tõuseb see kõik aga vältimatult pinnale nagu sodi, mis on tünni põhjast üles keerutatud. On tähtis aru saada, et kui see juhtub, ei tee te (olles Pühas Suhtes) midagi valesti; üsna tõenäoliselt olete tegutsenud täiesti õigesti. Nagu Magdaleena oma Käsikirjas ütleb, pressib alkeemia vägi kogu meie sisemise prahi välja. Võib olla päris põnev, kui praht teie partnerist eraldub, aga kui see toimub teie endaga, on tunne kohutav.

Püha Suhte teeb pühaks tõsiasi, et see on tõeliselt püha olemisviis. Inglise keeles tähendab sõna holy (püha) tüvi tervikuks tegemist (to make whole). Kui meie tegude tulemusel sünnib terviklikkus (antud juhul psühholoogiline terviklikkus), siis ongi see, millega me tegeleme, püha.

Vastastikuse kindlustunde, aususe ja tunnustamise sulatusnõus on võimalik luua uutlaadi mina. See uus mina on psühholoogiliselt ausam, teadlikum ja vabam, kui oli tema esialgne väljendus enne suhte sepikotta sisenemist. Ja nagu fööniksil, kes tõuseb iseenese tuhast, on ka sellel uuel minal tiivad. Ta suudab lennata kohtadesse, millest võis varem ainult unistada.

Neid, kel jätkub julgust sukelduda iseenda ja oma partneri olemuse sügavikesse, ootavad ees paljud aarded ja saladused. Nagu öeldud, see tee ei sobi kõigile. Küllap teate sisimas, kas olete Püha Suhte võimalik kandidaat või mitte, sest tajute seda oma hinges, oma südames.

Kui astute sellele rajale, siis teadke, et mingeid käsiraamatuid ei ole olemas. Juhtnööre on üldse väga vähe. Vaimne tee on enamasti üsna üksildane. Ja ehkki ka Pühas Suhtes olijad vajavad vahel üksiolekut, on miski ometi muutunud. Kaks inimest on kokku leppinud, et liiguvad jumalikkuseni viival teel edasi üheskoos, külg külje kõrval, läbi paradiisi ja põrgu, üle säravate kõrguste, kus kõik on ootamatult kristallselge, ja läbi psühholoogilise surma pimedate orgude, kus näeb vaevu jalga jala ette seada. Ometi hakkab läbi teadmatuse pimeduse ärkama sügav igipõline vägi. Sel teekonnal läheb teil vaja üht ebatavalist püha kolmainsust – kolme väärtust, et täita see pühamaist püham ülesanne – turvatunde tagamist teineteisele, täielikku ausust ja Armastatu tunnustamist.
Head reisi teile!


Märkus lugejale

Kirjutamine sellisel teemal nagu Püha Suhe on ohtlik. Esiteks võidakse arvata, et siinkirjutaja on neis asjus ekspert. Kinnitan teile, et nii see pole. Tahan seda fakti kirjalikult jäädvustada.

Olen end mitmel puhul leidnud suhte sepikoja kuumuse eest põgenemas. Nagu ma eelnevalt mainisin – kui Püha Suhte emotsionaalne ja psüühiline temperatuur väga kõrgele tõuseb, siis tunneme end sageli hävimisohus olevana. Loomulikult on need meie enda neuroosid ja mitte olemasolu (kuigi see võib nii tunduda), mis on hävimisohtu sattunud. Meie neurootilised mustrid on äärmiselt alalhoidlikud ega anna niisama kergesti alla. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et tihti panevad nad kõigest jõust lõpuni vastu, selle asemel et vabatahtlikult lahustuda. Aga see on vaid minu isiklik kogemus ning ma ei taha väita, et teie kogemus peaks olema samasugune.

Usun, et Püha Suhte kunst seisneb selle õppimises, kuidas püsida muundavas „kuumuses“ ilma automaatsele põgenemisrefleksile järele andmata. Arvan ka, et niisugune suhe teise inimesega on kõige suurem väljakutse ja samas kõige suuremat rahuldust pakkuv kogemus, millega hakkama saamist olen eales eneselt nõudnud. Kuna selline suhe on niivõrd dünaamiline ja elumuutev, pean vajalikuks panna selle tee algusesse välja hoiatussildi. Siin see on:

HOIATUS! ASUGE TEELE TASAKAALUKALT JA OLGE VALMIS LOOBUMA PALJUST.

VÕTKE TEADMISEKS, ET NEED, KES SELLE TEE VALIVAD, EI SAA ENAM KUNAGI ENDISEKS. KA MITTE SINA. (Viimase lause lisasin nende jaoks, kes end erandiks peavad.)


Katkendid pärinevad Tom Kenyoni ja Judi Sioni raamatust "Magdaleena käsikiri".