HÜPERBOREA TAASAVASTAMINE
ehk
 valguskeharännud Eesti aladel asunud müütilise valguseriigi uurimiseks


Riina Grethiel

 
Meil ei ole vaja otsida väge, tarkust ega eeskujusid väljastpoolt, teistest kultuuridest, vaid omaenda juurtest, sest eestlased on üks kõige vanem tänaseni säilinud rahvas meie planeedil. Valdav osa sellest rahvast – aestidest – on läinud küll ära kõrgematesse dimensioonidesse ning viimane massiline lahkumine toimus 13. sajandil, vabadusvõitluse lõppedes.

Aestid on tõenäoliselt roomlaste poolt pandud nimi ning see võib tuleneda Isise algsest nimekujust Aset. Nimelt seostus Isis roomlastele Suure Jumalannaga ning rahvas, keda nad kohtasid Läänemere kallastel, kummardas Tacituse andmetel eelkõige Emajumalat.

Kui Emamaa Lemuuria laius Vaikses ookeanis, siis siinkandis asus veelgi vanem tsivilisatsioon – kreeklaste poolt Hüperboreaks kutsutud maa, mis erinevalt Lemuuriast ja Atlantisest ei teinudki läbi langust, vaid eraldus planeedi sageduse madaldudes tervikuna kõrgematesse dimensioonidesse. Neid kõrgemas dimensioonis elavaid hõime on nimetatud haldjateks, lemuurlasteks või hüperborealasteks, ja kuigi iga nimetuse taga on pisut erinev energiamuster, kogemus ja ajalugu, on tegu sarnase nähtusega – rahvaga, kes elab Maa sees või mõningatel juhtudel, puutumatu loodusega paikades, ka Maa peal, ent dimensioone eraldava loori taga.

Kreeka mütoloogia järgi oli Hüperborea valguseriik kaugel põhjas. Tänapäeval on seda müütilist maad vähe uuritud – tõenäoliselt seepärast, et II Maailmasõja ajal otsisid ka natsid sissepääsu Hüperboreasse, pidades seda germaanlaste esivanemate algkoduks. Tegelikkuses aga on nii germaanlased kui ka kõik teised indoaarjalased pärit hoopis Atlantisest väljarännanutest ning neid rahvaid on alati iseloomustanud tugevalt meespoolele orienteeritud programm, mis on ka põhjuseks tänasele võitlusel põhinevale reaalsusele meie dimensioonis. Hüperborealasteks kutsutud aestid-finnid (eestlaste ja soomlaste esivanemad) olid aga sarnaselt lemuurlastele pigem Jumalanna rahvas – selle vahega, et ei valinud võitlust langenud meespoole vastu (mis tõi languse lemuurlastele), vaid eraldumise kõrgemasse dimensiooni.

Vana-Kreeka kaartidel paigutati see saladuslik maa Kreekast ja Mustast merest otse põhja – seega enam-vähem Baltimaade ja Soome kohale, ulatudes neist veelgi põhjapoole (Gröönimaale) ja ka kirdesse. Kreeklased uskusid, et Apollon talvitub Hüperboreas ning et muusad elavad siin peaaegu aastaringselt. Samuti usuti, et Hüperboreasse ei saa jõuda laevaga ega jalgsi, vaid üksnes läbi õhu (valguskehaga!) lennates. Kreeklaste andmetel elasid hüperborealased igaveses õndsuses ning haigused ja vanadus olid neile tundmatud. Põhiliselt veetnud nad aega muusika, tantsu ja laulu saatel.

Niisiis oli Hüperborea sarnaselt Lemuuriale ja kuldajastu Atlantisele paradiis Maa peal, mis põhines Suure Jumalanna austamisel, samuti mees- ja naispoole vahelisel täiuslikul tasakaalul. Langusaja suurte sõdade aegu püsis Hüperborea kõrgemas dimensioonis ja hoidis sagedust kogu planeedi jaoks. Maisel tasandil kattis aga seda ala tol raskel perioodil jää, mis hoidis maad puhtana. Kui jää taganema hakkas, laskus osa Hüperborea rahvast taas maisemasse dimensiooni ja need olid praeguste eestlaste ja soomlaste esivanemad, kes ei saabunudki siia Uuralist, nagu on meid püütud uskuma panna. Pigem toimus ränne läänest itta. See rahvas asustas tegelikult kogu Vana-Euroopat – ja seda juba enne suuri sõdasid, kümneid tuhandeid aastaid varem. Tegu oli puhta Jumalanna kultuuriga, kuhu Atlantise seemet (mis oli seotud meespoole arenguteega) algul üldse ei külvatudki, sest eesmärgiks oli elada kooskõlas looduse ja haldjatega ehk siis kõrgemasse dimensiooni jäänud hõimlastega, kes hoolitsesid oma maisemas sageduses elavate pereliikmete eest.

Et meie saladuslikku minevikupärandit lähemalt uurida, et taastada ja tugevdada eestlaste juuri ning ammutada loomisväge selle muistse paradiisi hiilgavast valgusest, saab siseplaanides sooritada valguskeharännakuid nii kaugesse minevikku kui ka praegusel ajal kõrgemas dimensioonis asuvasse valgusmaailma Eesti aladel. Sinna viivaid portaale leidub siiani paljudes paikades üle kogu Eesti ning kui vähemalt väike osagi neist taasavaneb, on tulemuseks nii meie maa kui ka kogu planeedi sageduse märgatav tõusmine, mis omakorda kergendab, harmoniseerib ja lühendab üleminekut tulevikus saabuvasse kuldaega – inimkonna kõrgeimasse võimalikku tulevikku.

Rohkem infot Hüperborea kohta leiate
Riina Grethieli raamatutest:

ÜRGILM, HALDJAD, JUMALANNAD JA ESIVANEMAD
Muistne tarkus eesti mustrites, muinaslugudes ja regilauludes

ja

SUURE JUMALANNA MÜSTEERIUMID
Pilguheit eestlaste muinaspärandisse esoteerilisest vaatenurgast
 


 


Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt